Imre Mürk: Põlisrahva õigus vaimsele kodunemisele pole rassism

Eesti meedia põhiühikud (Delfi, Reporter jt) on asunud konservatiivsema maailmavaatega eestlasi süüdistama võõraviha ja vihakõne õhutamises, rassismis jne. Muidugi, emotsionaalselt laetud kommentaare ja ütlemisi leidub ja meedia ei hoia tihtipeale neid võimendades end tagasi. Kuid selle põhjal eesti rahva kohta üldistavaid järeldusi teha on täiesti eksitav, sest eestlane kaitseb kodutunnet ehk oma õigusi põlisrahvana. Meditsiinistki teame, et haiguse sümptom ei ole veel haigus ise. Pigem on see arsti jaoks võti haiguse tekitaja äratundmiseks. Nõnda väljendavad ka tõrjuvad ning vihased arvamusavaldused harimatute sisserändajate suhtes midagi enamat kui kitsarinnalisusest ja üleolekutundest tulenevat rassismi. Mõeldes järele, mis on inimeste hirmude ja meeleheite taga, selgub, et see pole ainult inimese primitiivne ego.

Põlisrahva ellujäämise ajalooline praktika

Esiteks on eestlaste võõrahirm pärit rahva alateadvusest, toitudes vanavanemate mälestustest. Need on valdavalt eestlaste alandamist ja mahasurumist väljendavad traagilised lood, kuidas oleme pidevalt olnud sunnitud kohanema võõrvõimu meelevallaga ega ole saanud kunagi ise rahvana aktiivselt kujundada oma vahekorda välisilmaga. Sestap on kõrgendatud võõrahirm ja oskamatus selles küsimuses usaldada oma riiki ning valitsust paljuski tingitud eestlaste ajaloolisest praktikast. Me lihtsalt oleme harjunud, et oma vaimse maailma ja kodutunde kaitsmisel tuleb loota vaid iseendale, mitte riigivõimule.

Põlisrahvas kaitseb oma ajaloolist kujunemist eestlastena

Tõrjuv hoiak harimatute sisserändajate suhtes on ka üldinimlik. Üldinimlik selles mõttes, et inimesel tuleb töise olendina kogu eluaja seista silmitsi võõra ja talle vaenuliku loodusega. Seda ümbrust sobivaks töödeldes kodustab inimene looduse omailmaks ehk maailmaks. Ta ehitab üles oma koduse majapidamise, hiljem üle inimpõlvede kestva sihipärase töö tulemusena ka kõrgkultuuri ning demokraatlikult korraldatud valitsemisega riigi. Inimene koduneb töötades: esialgu pere- ja sõpruskondlikult, hiljem kultuurrahvana, poliitiliselt ja riigina. Seega võib eestlust piiritleda kui maailmas kodunemist; tööd, mille tulemusena on inimesed emakeele ja ühise mälu põhjal loonud paremat elu võimaldava vaimse figuratsiooni.

Oma parimas võtmes on rahvusliku meelsuse tuum inimeste vaikiv kokkulepe võtta ühiskonnana vaimseid sihte.

Suund vaimsele arengule tekitab rahvas suurema tungi omariikluse ning suurema enesemääramise poole ning nõuab teistelt kultuuridelt rahvusliku omakultuuri austamist. On loomulik, et tavad ja viis, kuidas rahvuslik elutunne teostub, kujuneb inimestel ajaloolises praktikas välja eri moel ning sama loomulik on rahvuse soov oma loodut kaitsta.

Globaliseerumise survet tuleb tasakaalustada rahvuslikuma poliitikaga

Seejuures ei tohi unustada, et eestlaste võimalus omamoodi kodunemist ja eestlase elutunnet kaitsta ei seisne sulgumises välismaailma ees ja võõrahirmust tingitud karmis immigratsioonipoliitikas, vaid selles, kui teadlikult ja tõsiselt võtame oma kultuuri ning püstitame enesele kui rahvale vaimseid sihte.

Eestlase vaatepunkt maailmale on läbi aegade kujunenud eestikeelse maailmatunnetuse ärevas heitluses euroopaliku ning slaaviliku bütsantsi kultuuriga. Kuid tänu oma töökusele on meil lisaks oma kultuurile nüüd ka oma riik. Me ei pea ainult kohanema ja reageerima. Nüüd on meil võimalus seada pikaajalisi sihte ja teostada oma kodutunde ning eestluse kaitsmist poliitiliselt ehk riigina. Kas me  aga võime seejuures rohkem usaldada meie endi poolt valitud valitsejaid ja ametisse määratud ametnikke, kuigi meie ise oleme nad määranud teenima meie endi huve? Nõudkem vaimselt eliidilt ka eestluse vaimsete sihtide mõtestamist ja kõnesid, mis eestluse uuele elule puhuks. Me teame rahvana niigi vähe, kuidas me ajalooliselt oleme omakeelsena püsinud ning kõrgkultuuriks kujunenud. Seda vähestki teame teiste rahvaste kirjameeste kaudu. Kuid samal ajal ei mõtesta me ka aktiivselt oma tulevikusihte. Viimased kümnendid on eestlaste jaoks olnud pigem tegutsemise ja kohanemise kui mõtlemise aeg. Me pole püüdnud tõsiselt järele mõtelda, mida me eestlastena üle inimpõlvede saavutada tahame? Millist elutunnet ja ühiskonda taotleme? Kuhu tahame välja jõuda? Ehk teisisõnu, mis on eestluse vaimne siht?

 

Kommentaarid