Ühe peenhäälestamise lõpp – aeg antud tulla, aeg antud minna!

Kui Taavi Rõivas paljude eestimaalaste üllatuseks paar aastat tagasi Brüsselisse suundunud parteiveterani Ansipi järel ajutiseks nooreks peaministriks tehti ei ennustanud keegi asjale pikka iga. Kuid ajutistel asjadel on komme jääda pikemaks kui arvatakse ning head see enamasti ei too.

Noor Taavigi on endiselt peaminister, Reformierakonnas haarasid võimu “noored vihased tegijad”, ja teine veterangi, partei looja Kallas, saadeti pehmelt väljendudes pikalt.

Elus juhtuvad kummalise asjad. Mõnele neist on seletus, mõne asja tegelik põhjus jääbki saladuseks, ent üks on kindel – kõikidel maailma asjadel (ka ühiskonnas ja poliitikas) on teatud seaduspärasus ehk oma aeg antud tulla ja oma aeg minna. Miski pole igavene, eriti päevapoliitikas. Ühel hetkel saab kõik järsku otsa ja poliitiku jaoks on tulnud aeg minna. Enamasti puudutab see eakamaid, aga vahest ka noori tegijaid.

Meenub üks nõukogudeaegne lugu sellest, kuidas keegi keskharidusega mees juhtis neli aastat teadusliku uurimise instituuti, enne kui saadi aru, et asi pole õige. Ta oskaks inimesi juhtida ja kenasti rääkida, tähtsal koosolekul nii mõnegi innustava sõna öelda, kuigi tegelikult ei teadnud mees asjade olemusest ja protsessidest, mida ta juhtima pidi, mitte tuhkagi. Lõpuks saabuski vahelejäämise aeg. Umbes sama lugu on juhtunud ka meie noore peaministriga. Taavi on nägus, pole rumal, isegi andekas, oskab kenasti rääkida, kuid valitsuse ja riigi juhtimiseks sellest paraku ei piisa. Hea kujutlusvõimega Rõivas, hakkas lõpuks ka ise neid kenasid asju rääkides kõike uskuma, kaugenedes sel moel lootusetult reaalsusest. Kaugenemine reaalsusest viib aga riigi ja rahva ohtlikusse tsooni. Seda ei tohi juhtuda!

Peenhäälestus meenutab NSV Liidu aega, kui valitses stagnatsioon ja kõik otsused tulid Moskvast, kohtadel aga tegeleti üksikute, nö pisiasjade parandamisega, kuni kogu kupatus kokku varises. Ega asjata pole Taavi saanud hüüdnimeks noor Brežnev. Sama lugu on tema edevuse ja moenarrustega, kuid Eestil on paraku vaja töörõivast, mitte moerõivast!

Taavigi areneb pisut. On saanud juurde PR-kogemusi ja kenitlemisoskust. “Tuima panekus” suudavad temaga konkureerida ehk vaid sama koossesisu ministrid Pevkur, Aas ja Kruuse, kuid Taavi on siiski jäänud paljuski selleks, kes ta oli – noorukpeaministriks. Varem küsiti temalt Riigikogu infotunnis küsimusi lootuses, neile mingeitki vastuseid saada. Viimasel ajal on sellest loobutud – vastuseid ju ei tule!

Jutt sellest, et kõik on kõige paremas korras enam ei päde, ükskõik millise eluala me ette võtame.

Kasvõi palju leierdatud julgeolekutees, et “Eesti pole olnud kunagi paremini kaitstud kui nüüd!” Tegelikkuses on olukord Eesti julgeolekus hullem, kui kunagi varem. Venemaa tõmbab oma karmi haaret Baltikumi ümber aina rohkem pingule ning julgeolukugarantiid on pigem hüpoteetilised. Tankide asemel soetati liikurismasinaid, paljud teised võimekused on jäänud välja arendamata ning meile antud hingetõmbeaeg hakkab otsa lõppema. Venelaste integratsioon tammub paigal ja elluärganud viies kolonn ootab Kremli märguannet, et saabuvat „peremeest“ tervitada.

Paremad pole lood majanduseski, kus Rõiva valitsuse jutu järgi olevat vaja vaid peenhäälestust. Mugavusvalitus, kes midagi teha ei taha ega julge, meenutab selgelt Brežnevi stagnatsiooniaega. Miski ei arene, miski ei muutu. Majandus ei kasva, maksud nöörivad kõigi kõrisid ja puudust kannatavate inimeste hulk kasvab, palgavaesusest rääkimata. Väike ja keskmine ettevõtlus on kriisis, enamus inimesi saab miinimumpalka tillukest lisaväärtust loovas teenindussektoris ja veeretab oma elu vaevalt palgapäevani ära. Majandus on sügavas stagnatsioonis, kasvu ei toimu, rikkust jagatakse küll setmetmoodi ümber, kuid juurde seda ei teki. Regioonid käivad jätkuvalt alla ja mehaaniline valdade liitmine probleeme kohtadel ei lahenda – neile oleks vaja juurde nii raha kui võimu ja teenuste loetelu, mida inimene peab saama omavalitsuste käest.

Murda ei ole suudetud või tahetud ka immigratsiooniparadigmat. Paljudes kohtades laiutab vene keel ja vene meel, moslemeid ja muid kolmanda maailma migrante tuuakse sisse, eestlased ja teised lojaalsed elanikud aga lahkuvad ega tule enam tagasi. Sündivus ei kasva, ajude äravool jätkub. Toimub hääbumine.

Paljud riigiametid ja ministeeriumid, kõrgemad õigusorganid ja kohtuinstantsid, esindusorganisatsioonid ja peavoolumeedia on mehitatud reformistliku toiduahelega, mis takistab demokraatiat, kiusab opositsiooni ja teisitiarvajaid ning viib ühiskonda tegelikult liberalistliku diktatuurini. Sellegi eest vastutab peaminister, kes kiidab selle kõik heaks.

Taolises olukorras peab peaminister võtma vastutuse ning tagasi astuma. Taavi Rõivase valitsusele lüüakse hingekella, on tulnud aeg minna. Stagnatsioon peab lõppema!

Kommentaarid