24.10.2020
Liberaalse ühiskonna vägivallakultuur.
Eestlased on siiani olnud vägagi seaduskuulelikud, kui võtta arvesse üldist pilti riikluse, seadusandluse ja justiitssüsteemi respekteerimises. Kui kaua aga nad sellest kinni peavad, kui vasakliberaalne-globalistlik maailm süstib ühiskonda üha enam arusaama, et seadustest ei pea alati kinni pidama?
Esimene näide on migrandid, kes toidavad inimkaubandust, tulevad loata üle kümnete piiride, teevad sihtriikides mida tahavad, eiravad kohalikke tavasid ja juurutavad omi. Võõrastele lubatakse teha, mida iganes, omad aga peavad seadustest karmilt kinni pidama – kas liberaalid arvavad, et rahvas seda ei märka? Miks peaksid näiteks põlisrootslased pidama kinni seadustest, kui riik ei tee midagi sisserändajatest kurjategijate mahasurumiseks?
Liberaalne maailm suhtub respektiga näiteks kliimaäärmuslastesse, kes märatsevad Lääne linnades ja kasutavad nõrku politseirepressioone oma korrarikkumiste vastu lausa enda kasuks ära. Hea näide on kliimafašistide rühmitus Extinction Rebellion, kes naudib läänelikus ühiskonnas omaenda kehtestatud võimu.
Kolmandaks näiteks sobib rassismivastane BLM, kes 150 aastat tagasi kaotatud orjaaja on endale lipuks tõstnud ja märatseb läänemaailma tänavatel, olles need vihaste valgete vasakliberaalide toel tulle paisanud. Kõik see on omane revolutsioonidele, mis hävitavad kehtiva seadusandluse ning kehtestavad algul anarhia ja siis selle toel diktatuuri. Läänes aga on see marksistlik vägivallakamp aktsepteeritud ja lugupeetud.
Eestis on seda seadusetuse lubamist samuti üha rohkem näha. Ühest küljest norib opositsioon valitsuse ministrite iga eksimuse kallal, teisalt aga õhutab ise seadusetust. Üheks näiteks võib pidada Tartu reformierakondlase väidet, et „vihkajaid võib vihata“ – mis oleks veel otsesem üleskutse arveteklaarimisele? Ka president oma vihale rohelist tuld vilgutanud.
Sotside noortekogu aga on asunud lausa revolutsioone tegema ning seejuures vägivalda õigustama. Reaalsuses võis seda näha geimiitingul ning üks noorsotsidest, Karl Aaron Adson, on loonud lausa vägivallateooriad.
„Isegi kui protestijad ka ise hävitasid poeomanike vara, siis on see ühtlasi õigustatud, sest ühiskonnas, mis hindab tarbimist üle kõige, on tarbimisvahendite hävitamine kõige võimsam protestivorm. /…/ Suurte muutuste toomiseks on vaja pretsedenti, mis looks kulmineerumispunkti, mis omakorda viib meid lõpplahenduseni. Selline asjade kulg võib tunduda julm või valus, mida see ka on, aga kahjuks pole ühiskondlikku suhtumist muuta sugugi nii kerge,” kirjutab Adson.
Kui vasakliberaalid leiavad, et rõhutud võivad vägivallatseda, siis kunas on eestlastel õige aeg kootide ja malakatega välja tulla? Sest konservatiivid on üha enam rõhutumad – neid eemaldatakse massiliselt sotsiaalmeediast, tõrjutakse ajakirjandusest ja poliitilisest elust, nende veendumusi traditsioonilise peremudeli ja religiooni osas tambitakse maadligi…
Muidugi ei kavatse ükski rahvuskonservatiiv ebaseaduslikkuse teed minna, aga kui vasakpoolsed ja paduliberaalid oma seadusetust ning vihkamiskultust edendavad, tuleb seaduslikkuse kaitsele tõusta, sealhulgas kaitsta Põhiseaduses fikseeritud rahvusriiki, eestlust ja traditsioonilist perekonda.