11.11.2020
Sotsiaaldemokraatide kontor
Noorsotside võigas huumor pälvis tähelepanu vaid Postimehes ja sealgi vibutati üksnes näpuga stiilis, et oh, teid, vallatuid, kes siis sellist vikatimehenalja teeb.
Sotsiaaldemokraatliku erakonna aseesimees Katri Raik pidas tegu küll kahetsusväärseks, kuid ei mingit vabandust. Noorsotside president Õnne Paulus ütles, et tegemist oli vaid „süütu naljaga“.
Sotside juhti Indrek Saart ei kuule ei sotsiaalmeedias ega Ringvaates vabandamas, Pealtnägija ei tee sellest seriaali nagu kunagi Ruuben Kaalepi lasketiirupostituste puhul, Eesti Ekspressi peatoimetaja Erik Moora ei kirjuta ahastavat juhtkirja sel teemal, meie muidu sõnakas president on karantiinis vait. Muide, ta on negatiivne, aga mitte selles mõttes. Samalaadsetes asjades – kuid vastassuunas – tavaliselt hambad ristis paugutav Delfi ei leia selles kaasuses üldse midagi märkimisväärset.
Ilves ei muretse kaugel lombi taga, mis mulje võib jääda sotsidest välismaal, kui nad valitsuspartei liikmete kulul selliseid ähvardusi levitavad. Karmen Joller ei jaga ohvriabi telefoninumbreid sest „päriselus“ pannakse sellised vikatimehed ju kinni. Inimõiguslased ei muretse “veristatud” ministrite laste ja teiste lähedaste pärast. Sotsidest eurosaadikud Sven Mikser ja Marina Kaljurand ei võta mingit seisukohta.
Täielik vaikus.
Ja ärgu tuldagu enam rääkima ega vabandust nõudma, kui sellest tuld võetakse ning selline ähvardamine laiemalt levima hakkab. Veelgi enam, kui sellised ähvardused ka teoks saama hakkavad.
Noorsotside levitatud verine pilt pole mitte niivõrd madala poliitilise kultuuri, vaid sotside mõttelaadi küsimus – see pilt paljastab noorsotside soovunelmaid. 20. sajandil tapeti sotsialistlike sõdade ja revolutsioonide käigus miljoneid inimesi, kes sotsialistidel nende utoopiliste ideede elluviimisel jalus olid.
Tänapäeva sotsid on omandanud viimistletuma kõnepruugi – suitsukatteks räägitakse näiteks rattateedest –, aga nende mõttemaailm pole muutunud. Uut maailma tahetakse ehitada „tagurlaste“, antud juhul rahvuskonservatiivide laipadele.
Küllap jooksevad ka tänapäeval sotsidesse kokku sama mentaliteediga noored, kes aitasid Venemaal 1920ndatel sotsialistlikku revolutsiooni teha, 1940ndatel Eesti kodanlasi Siberisse küüditada ja Hiinas 1960ndate kultuurirevolutsiooni ajal „tagurlasi“ mättasse lüüa.
Tänapäeval kõlavad just sotsialistlikke ideaale kandvate „progressiivsete noorte“ suust üha valjemalt nõuded Euroopa päritolu inimeste allasurumiseks ja ajaloo ümberhindamiseks. Sotside kaasabil on Black Lives Matter vägivallale kalduvaid meeleavaldusi korraldatud ka Eestis.
Tõe huvides tuleb siiski valmistada sotsidele meelehärmi, et rahvuskonservatiivid, keda nad ihkavad surnuna näha, on elu ja tervise juures ja täis võitlusindu. Kõik nad tegelevad igapäevaselt normaalsuse ja meie omariikluse hoidmisega. Ja nad ei allu provokatsioonidele.