24.07.2016
88DWLYT6NY
Psühholoogia, mis peaks nagu olema inimese hinge- ja vaimuteadus, ei ole millegipärast kõige levinum ja selgem teadus meie inimkonna igapäevaelus. Pealegi on ta poolik, sest suur osa inimese olemusest jääb sealgi käsitlemata.
Samuti ei ole eriti levinud ja selge meie enda loomuliku kehalise tasakaalu õpetus. Me ei tea sedagi, mis on meie kehale hea, ja mis on halb. Me võtame vastu kõikvõimalikke autoriteetseid ettekujutusi selle kohta, mis peaks meile kasulik ja mis kahjulik olema, ent need viivad meid sagedasti veel suuremasse segadusse.
Meil on nii palju kõiksugu muid õpetusi, mis on meile palju olulisemaks sunnitud kui need kaks. Mida meile tuubitakse maast-madalast, ikka uuesti ja uuesti, mis ometi meile meie endi kohta mitte eriti palju teadmisi ei anna. Nii me hõljume oma elus, teadmata, kes me oleme, ja kus me elame, ja mõistmata, mida me teeme.
Me teame väga palju geograafiast, keemiast, matemaatikast, ajaloost, poliitikast, rahvusvahelistest suhetest. Me loeme kohutavalt palju lugusid oma kaasinimestest, mis neist meile üpris pealiskaudse, seega vale pildi annavad. Ja me enamasti usume, et see, mis on must-valgel trükitud, on tõde, ja meile vajalik.
Me tegeleme nii palju väliste ja vähetähtsate asjadega, et need killustavad ära meie enesetunnetuse algedki, pühivad ära meie teadvusest vajadusegi ennast tunda ja tunnetada, oma tegusid, tahtmisi ja mõtteid objektiivselt hinnata.
Me unustame ära, et me oleme sündinud inimesteks, et me peame saama oma elu jooksul vähemalt mingil määral täiskasvanuteks. Me tahame olla igavesti lapsed, vastutustundetud ja rumalad, me tahame mängida täiskasvanuid, ise taipamata, mida tähendab olla täiskasvanud inimene.
Kuna me ei tea, kes me oleme, siis me ka ei tea, mis on meile hea ja mis on halb. Sageli vahetame need mõisted omavahel ära, peame head halvaks ja halba heaks.
Kurjategija, kes läheb kedagi röövima, ei mõtle ju, et “tahan kedagi röövida, tahan kellelegi halba või haiget teha.” Ta mõtleb ikka: “Mul on vaja raha, sellepärast lähen seda otsima kellegi kodust, kus seda võiks olla.” See on ju positiivne tegu – see on see, mida meie poliitikud on kuulutanud: Jumal aitab neid, kes ennast ise aitavad. Varas tahab ennast ise aidata – et ka Jumal teda aitaks.
Kui varas vahele jääb, siis on ta vihane selle inimese peale, kes tingis või põhjustas selle vahelejäämise, selle politseiniku peale, kes ta kinni püüdis, selle kohtuniku peale, kes ta vangi pani, nende inimeste peale, kelle tunnistuste põhjal ta karistuse sai. Kui ta mõistaks, mis on temale hea ja mis on halb, siis oleks ta neile inimestele tänulik, sest nad päästsid ta vähemalt mõneks ajaks varastamisest ja röövimisest, mis tema hinge ja vaimu kõige otsesemalt hävitavad.
Võimalik, et meie parteid ja valitsusedki soovivad põhimõtteliselt head meile kõigile, ja usuvad siiralt, et nende tegevus ongi meile kasulik. Aga nad lihtsalt ei tea, mis meile tegelikult on hea ja mis halb, sest nad ei ole saanud täiskasvanuks. Nad on nagu silmaklappidega noored sälud, kelle nägemispiirkond on kitsas ja valikuline.
Pealegi elavad meie edukad poliitikud ju hoopis teistsuguses maailmas kui enamik meist. Nimetaksin seda pisut teisiti kui meil tavatsetakse nimetada: nad elavad Ülemises, Vahukihi Eestis. Sellepärast nad lihtsalt ei tea, mis on hea meie jaoks, mis on hea Alumise, Tegeliku Eesti jaoks.
Esimene ja teine ei ole õiged määratlused meie kahele Eestile. Esimene justkui oleks enne olnud, nii see ei ole. Nad on tekkinud korraga, järk-järgult, ja kujunevad ning arenevad edasi. See, kes ei tea, kust maalt läheb piir nende vahel, tunnistab, et ta kuulub või vähemalt soovib ka ise kunagi kuuluda sinna Vahukihi Eestisse.
Ikka ja igavesti kehtib see klassikaline, vist inimese olemust kõige täpsemalt tabav lause: Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad.
Malle Pärn