11.05.2021
Eesti Kaitseväe saatuseks on olla presidendi isiklik paraadarmee. Pilt on illustratiivne.
Seda, et Eesti Kaitsevägi üha enam poliitilistest tõmbetuultest mõjutatud saab, ei ole vaja üle korrata, seda on näha igapäevaselt ja viimaseks näiteks on argpükslik käsk sõduritele ennast pronkssõduri ülistajate eest peita. See käsk võib pealtnäha õigena tunduda, kuid samas on olemuselt üdini alandav – sõduritel tuleb potentsiaalse vaenlase silme all vargsi väeossa hiilida. Sest Aljoša-ülistajate seas on ohtralt neid, kes hoiavad Eesti iseseisvusele mõeldes rusikat taskus.
Staabi- ja sidepataljoni ülema antud käsk mõjub kindlasti rusuvalt paljudele eestimeelsetele noortele meestele; lisaks annab puhkenud skandaal Vene kindralstaabile märku, kuivõrd madal on Eesti ohvitseride kaitsetahe, ning lõpuks – eks ka Eestis viibivatel liitlassõduritel on ilmselt paigad, kus nad venelaste ärritamisest hoidumiseks käia ei tohi. Kõik see on argpükslik ja ülimalt masendav.
Kaja Kallase valitsus kärpis järgnevateks aastateks kõvasti kaitsekulutusi, kaitseminister Kalle Laanet räägib sellest, kuidas talle ei meeldi sõna “ajateenistus” – tundub, et Reformierakonna võimu all läheb asi tagasi aegadesse, kus üritati luua palgaarmeed ja kaitseminister Jürgen Ligi kaotas sõjaväeluure. Kõik märgid näitavad, et taas on alanud relvajõudude nõrgestamine.
Muidugi loodavad liberaalid naiivselt NATO “vihmavarjule” – ainult et ükski sõjaline liitlane pole kunagi tahtnud kaitsta mitte kedagi, kes seda ise ei tee ja ennast lõdvaks laseb. Tüli Trumpi-Ameerika ja NATO Euroopa-liitlaste vahel puhkes mitte USA presidendi süül, vaid sellest, et lääne-eurooplased olid pärast “külma sõja” lõppemist ennast ülilõdvaks lasknud – kaitsekulutused lasti alla, Saksamaal olid ajad, kus kõik allveelaevad olid dokis ja õhku suudeti tõsta ainult neli lennukit. Trumpil sai sellest kõrini, ta tuletas eurooplastele oma kohustusi meelde, nood aga solvusid seepeale rängalt.
Ka Eesti võimuliberaalid loodavad ainult NATO peale, kuigi sõja korral Venemaaga (kes on meie peamine potentsiaalne vaenlane) võib sõjaline liit panna näiteks põhirõhu Poola suunale, kust Venemaal on lihtne Kaliningradist Saksamaad ohustada – oma Kaitseväeta ja nõrga liitlasgrupeeringuga tähendab see meie okupeerimise ohtu ja kes seda läbi elada tahaks? Aga just lootus ainult NATO peale näib naasvat – kuigi ka meie ise oleme NATO ja peame oma panuse andma.
Kaitsevägi muutub seejuures ka üha politiseeritumaks. See tendents algas juba siis, kui Eesti õhuväe ülem kolonel Jaak Tarien tõstatas küsimuse mustanahaliste liitlassõdurite solvamisest, mis aga jäigi tõestuseta jutuks, küll aga sobis hästi tollasesse poliitilisse konteksti – üks poliitiliselt ülelaetud kolonel otsustas näidata sallivust.
Pärast seda on Kaitsevägi aegajalt võtnud poliitilisi poose, mis olid eriti tuntavad Riho Terrase ajal, mil Kaitsevägi kujundati suuresti paraadarmeeks ning kaitselünkadele ei pööratud vajalikku tähelepanu. Praegugi hoitakse seda mingi marginaalse liitlasüksuste täiendusena, selle asemel, et luua laiapõhjaline riigikaitse.
Pole sugugi ennatlik arvata, et Eesti Kaitseväkke jõuab peagi ka “LGBT-uhkus”, nagu see on Rootsis, Kanadas ja ka USA-s. Iseasi, kas siis vene rahvusest Eesti kodanikud selles “tolerastide” armees siis enam teenida tahavad – see tõmbab nende silmis niigi lahja Eesti kaitseväe prestiiži veelgi alla.
Kõige hullem aga on juba juhtunud – Eesti sõduritele anti käsk vaenlasest mööda hiilida, et oma väeossa jõuda, ja seda oma kodumaal, oma iseseisvas riigis, rahuajal ja oma ülemuste poolt. Putini-venelased said väga hea signaali Eesti kaitsevõimest ja -tahtest, õigemini selle puudumisest ohvitserkonna hulgas. Järgmisena tuuakse ilmselt Eesti Kaitsevägi ära piiri äärest, et mitte Venemaad provotseerida.