07.06.2021
See märk noorte itaallannade plakatitel ei tähenda sallivust ja armastust – see on üleskutse tõusta barrikaadidele ja sõita sellesama musta rusikaga kellelegi molli.
Õiguskantsler Ülle Madise poolt Paide keskväljakul peetud kõne inimlikkuse kvaliteedist on igati tähelepanuväärne, kuid üks utopismi kalduv moment lausa vajab lahtirääkimist.
Nimelt ütleb Madise unistavalt: “Kas mõistlikkus, vastutustunne ja enesepiiramine on inimesele sünnipäraselt omane? Kui oleks, võiks kasv edukuse mõõduna ja looduse kuritarvitamine kasvu nimel lõpu saada; töö ja vara jaotuda hoopis teisiti, majandus toimida kuidagi uutmoodi. Pean silmas ilma vägivallata pööret mõistagi, totaalset tegutsema panevate jõudude muutust ilma üleüldise vara äravõtmise ja muu kolhoosidesse ajamise aegu juba kogetuta. Nojah. Äkki saab. Äkki on peale kasvavad põlvkonnad hoopis teistmoodi, ühtäkki inimloomus palju paremaks saanud ja ajalugu läheneb õndsale finišile.”
Kõik tahavad inimlikumat ja hoolivamat ühiskonda ning on alati tahtnud, kuid seda pole inimtsivilisatsioonis kunagi eriti olnud – miks peaks see just praegu juhtuma? Mille poolest on tänane inimene parem?
Kui vaadata maailmas toimuvat, siis pole inimloomuse paranemisest küll mingit märki. Praktiliselt kogu Aafrika sõdib, samuti Lähis- ja Kesk-Ida. Venemaa ja Hiina muutuvad üha agressiivsemaks, Ladina-Ameerika mandub vägivalda – värske uudis teatab, et Haiti pealinnas on jõuguvägivalla eest põgenenud sadu inimesi. Ei sõdi ainult valitsused, sõdivad kõik inimesed. Isegi Euroopas pole enam rahu – samuti värsked uudised räägivad sellest, kuidas Lähis-Ida päritolu kuritegevus on sisuliselt võimu võtmas multikultuurse Rootsi Göteborgi linnas.
Suuremas osas maailmast on ühiskonnad enam-vähem pooleks lõhenenud: Ameerikas Trumpi ja Bideni pooldajateks, Suurbritannias Brexiti pooldajateks ja vastasteks, Türgis Erdogani ja Güleni toetajateks, Eestis globalistideks ja rahvuslasteks ja nii edasi. See ei anna mingit lootust, et ajalugu õndsa finiši poole sammub, kui ühtsus on vaid propagandistlikes üleskutsetes.
Madise loos on siiski üks oluline iva: ta tahab “totaalset tegutsema panevate jõudude muutust ilma üleüldise vara äravõtmise ja muu kolhoosidesse ajamise aegu juba kogetuta”.
Praegu vähemalt Lääne ühiskonnas toimuv ei anna selleks mingit lootust – kui jälgida protsesse, siis uut inimest tahetakse luua just sunni, mitte “parema inimloomusega”. Vihakõneseadused on ju ehtsaim repressiivtööriist – kui sa pole tolerantne ja salliv, siis karistame sind.
Kõik need rassismi, islamofoobia, ksenofoobia, ahistamiste ja diskrimineerimiste vastased kampaaniad ei ole vähimalgi määral armastuslikud, vaid stalinlikud – kui sa ei ole meiega, siis oled meie vastu ja me litsume su laiaks. Lääne woke-kultuur, BLM-i vägivaldne rassismivastasus, vasakliberaalide tühistamispoliitika, kriitilise rassimi teooriad, ajaloo ümberkirjutamine, kultuuriteoste nimede muutmine, igakülgse võrdsuse nõudmine – kõik see on rajatud vaenlase otsimisele, leidmisele ja mahasurumisele. See ei ole inimloomuse paranemine, see on marksistlik revolutsioon.
Peale kasvanud põlvkonnad pole kahjuks teistmoodi – vaadaku Madise noorsotse, kelle geimiitingul oli “traditsiooniline pere” maha kriipsutatud; noori kliimavõitlejaid, kes ei arutlegi selle üle, kas Greta Thunbergi ideedega kaasaminek ei tähenda, et muutunud majandusega jäävad nende vanemad tööta, või neid noori naisi, kes tõrvikurongkäiku iga-aastaselt lärmiga summutada püüavad. Need inimesed ei ole “parema inimloomusega”, nad on vägivaldsed revolutsionäärid, nagu suur osa nende Lääne eakaaslastest.
See, mis praegu Läänes toimub, käib marksistliku loosungi “Kõigi maade proletaarlased (loe: sallivuslased) ühinege – või ma tulistan!” Uue inimese loomine vägivallaga lõpeb hitlerlikult, stalinlikult või polpotlikult – parem inimloomus vajab barrikaadidelt allaronimist, mitte üha uusi võitlusi nende harjal.
Keegi ei oska ilmselt öelda, kuidas inimloomust muuta, kuid tänases maailmas, sealhulgas Lääne neomarksismist nakatunud liberaalses ühiskonnas ei lähe küll miski selles suunas. Pidevates võitlustes kellegi vastu lihtsalt ei kasva hoolivaid inimesi.
Ülle Madise ülesandeks ongi õiguskantslerina jälgida, et maailm muutuks paremaks kohaks mitte läbi revolutsioonide ja barrikaadivõitluse, vaid ka tegelikult parema inimloomuse arenedes.