Hiljuti suri tuntud vabadusvõitleja Tiit Madisson ja see kurb sündmus tõi kaasa järelhüüded nii mehe enda kui ka “endiste” ja “uute” kohta, kes Madissoni represseerimistes osalesid.
Kommentaatorid arutlevad, mida tulnuks teha desovjetiseerimiseks ja ekskommunistide vastutusele võtmiseks.
Üks kommentaator ütleb: “Seda oleks tulnud ikka teha siis, kui timukatel veel “verine kirves käes” ning mõni tapalavale toodu veel elus olid. Praeguseks on möödunud nii palju aega, olulised jäljed peidetud-salastatud, noortel peades muud teemad ning nagu EV poliitmaastik ilmekalt näitab, käib juba järgmine põlvkond komnoori vanemate jalajälgedes.
Tühi kättemaks ja meelelahutuslik nõiajaht on ebakultuurne. Oluline oleks aga, et süüdlaste süü saaks tõestatud ning kui nad ise end ka süüdi ei tunnista, siis ehk väldib nooremast põlkonnast keegi selliste vigade kordamist.”
Teine kommentaar: “Tiidul oli väga raske sest ta polnud partisan võõraste, vaid partisan “omade” seas. Omade kaasajooksikute ja silmakirjateenrite keskel.
Vabaduse eest võitlemine. See on meeskonna töö, kui võitled üksi vabaduse eest, siis omad panevad su kinni.
Mitte vana poliitkõnts, vaid uued generatsioonid läksid üle ja tegid endale avatud ühiskonna euroeesti riigi. Budapesti soroskoolis käisid ikka “uued lootused”.
Mitte vanade stoppimine, vaid noorte reetmine oleks tulnud ära hoida. Aga selle Suure Laine vastu pole siiani keegi saanud.”
Uued Uudised leiavad, et sellist arutelu tuleb jätkata. Minevik ei saa jääda pelgalt minevikuks ja ka tulevikku tuleb minna läbi ühiskonna puhastumise sovjetlikust saastast.