08.04.2022
Ilmselgelt pole Eesti selliseks olukorraks valmis. Pilt Ukrainast on illustratiivne.
Viimasel ajal räägitakse palju sõja võimalikkusest ja sellega seoses elanikkonna kaitsmisest, kuid rahaeraldistes on otseselt tsiviilelanikkonna ohutuse tagamiseks suunatud meetmeid vähe.
Meetmetes on palju rahastust ja tarneid, mis on suunatud päästjatele, näiteks varustuse ostmiseks, mis on väga õige, sest sõja korral tuleb neil tegutseda killu- ja kivisaju all, kaevata välja inimesi rusude alt ja nii edasi – aga neid rahastamisi on vähe, mis tagaksid, et inimesed sinna rusude alla ei jääkski. Ennekõike aga räägitakse väga vähe varjendite loomisest, kuhu inimesed pakku minna võiksid.
Nii ütles siseminister Kristian Jaani esmaspäeval Riigikogu ees: “Olemas on see, et meil on jällegi hübriidohu vaates evakueerimiskohad 150 000 inimesele, need on üldjuhul rahvamajad, spordihooned, kultuurikeskused. Päästeamet on nüüd alustanud olemasoleva riikliku evakuatsiooniplaani ülevaatamist, uuendamist lähtuvalt uutest ohustsenaariumidest ja täna kohe-kohe on valmimas ka Päästeameti enda sisene koolituskava, kuidas omaenda sisemisesed spetsialistid veelgi paremini välja koolitada, järgmisel aastal on üleriigiline kriisiõppus, varjumise osas on olemas ekspertrühm, eesmärk on selle poolaasta lõpuks esimene varjumiskohtade kaardistus Tallinn-Tartu-Pärnu-Narva osas ära teha. Järgmine samm on see, et varjumiskohad, mis on erakätes, ka nendega edasi liikuda, leida rahalised vahendid, kuidas need paremini sisustuse mõttes välja ehitada. Lühidalt kõik.”
Neis plaanides pole otseselt näha seda, kuidas ja kuhu saavad inimesed rahvarikkaimas omavalitsuses Tallinnas sõja korral varjuda. Ka rahastus on varjendite osas puudulik: sisejulgeolekupaketist on Kristian Jaani sõnutsi 40 miljonit seotud elanikkonna kaitsega, see pakett omakorda jaguneb kaheks, millest üks on suunatud Päästeametile võimekuse kasvatamiseks, sealhulgas varingupäästeks, ja siis olevat veel ka ohuteavituse ja varjumisvõimekuse eelarvelised vahendid.
Nüüd kirjutab ERR: “Palju, mida sai elanikkonnakaitses ära teha rahata, on praeguseks tehtud. 46 lisamiljonit aitavad plaanide ümber sisu kasvatada. Kuulivestide, tehnika, varjumiskohtade ja sireenide kõrval ei väsi päästeameti peadirektor Kuno Tammearu korrutamast, et valmis peavad olema ka inimesed ise ning varuda tuleb ikkagi enne maru.”
Kogu loost selgub, et lisaks päästevarustusele saab olema ka hoiatus sireenide näol, varjumiskohtade märgistus ja kohaliku omavalitsuse kriisialane võimestamine. Reporteri küsimuse peale varjendite kohta muutub Kuno Tammearu kohe umbmääraseks:
“Kas ühel hetkel tulevad ka varjendid?” “Ma arvan, et võib-olla pikas jooksus tuleb seda arutada. See vajab kokkuleppeid erinevate osapoolte poolt. Põhjanaabrite juures Soomes inimesed ju põhimõtteliselt ehitavad need ise. See vajab läbirääkimist, vajab ehitusseadustes muudatusi ja kõike muud. See on pikema jooksu lugu. /…/ Ütleme, et see, mis puudutab otseselt elanikkonna kaitset, seal on üle seitsme miljoni planeeritud ja selle juures on sireenid, teadlikkus, varjumiskohad, aga tegelikult ka varustusega evakuatsioonikohad. Sest kõige parem ongi, kui inimesed sõjategevusalal üldse ei ole. Et evakuatsioonikohad oleks niimoodi ette valmistatud, et inimesed saaks sealt enne ära liikuda.”
Seega varjendeid laias laastus ei ole ega tule, arutletakse abstraktsete varjumiskohtade üle, kuhu ei saa inimesed pikaks ajaks jääda. Päästeameti juht rõhub pigem evakuatsioonile, aga kuhu evakueerida näiteks Lasnamäe elanikkond?
2015. aastal teatas tollane Reformierakonna peaminister Taavi Rõivas, et Eesti ei vaja varjendeid, sest sõjaohtu polevatki. Sama rada läheb Reformierakond ka Kaja Kallase juhtimisel. Põhjanaabrid soomlased on asja tõsiselt võtnud, juba 2017. aastal kirjutas Postimees: Soomes on 50 000 varjendit, kus on kohti kokku 4,2 miljonile inimesele.
Samas loos on kirjas: “Soome siseministeeriumi endine varjendiekspert, praegu pensionipõlve pidav Pekka Rajajärvi leiab, et varjendid pole ka tänapäeval tähtsust kaotanud, ning ta soovitab Eestil järele mõelda, kas varjendite unarusse jätmine oli tark otsus.”
EKRE riigikaitseprogramm ütleb: “Elanikkonna kaitse kriisi- ja sõjaajal tuleb üles ehitada vähemalt järgmistes valdkondades: toit, vesi, kütus, elektrienergia, meditsiin, varjendid, teavitamine, evakuatsioon võimalikest lahingutegevuse piirkondadest, õiguskord ning küberturvalisus.” Kahjuks jäi rahvuskonservatiivide valitsemisaeg liiga lühikeseks, et suuta midagi ette võtta olukorras, kus liberaalsed võimuerakonnad loodavad ainult NATO vihmavarjule.
UU