12.05.2022
Martin Helme
Kolmapäeval toimus Riigikogus Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud (ja valitsusparteide poolt kohe tagasi lükatud) alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ja käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine, millel EKRE esimees ja Riigikogu aseesimees Martin Helme andis selgitusi, miks on seda seadusemuudatust vaja.
“Elektri ja gaasi hind on tõusnud 70%, kütused 44 protsenti, mis on ilmunud toiduainete hindadesse, need on kallinenud 13,5%. See häda ei tulnud vaikselt, see tuli tegelikult vabriku- ja aurikuvilede saatel juba sügisel. Täna me oleme olukorras, kus elekter on meil kaks korda kallim kui Rootsis. Kui kaua meie ekspordivõimekus üldse veel hinges püsib sellise süüdimatu valitsuse jätkumisel? Millal meil need esimesed ettevõtted oma uksed kinni panevad?” küsis EKRE saadik Urmas Reitelmann.
“Esimesed ettevõtted juba panevad oma uksi kinni. Suurtootja, kellest ma ettekandes rääkisin ja kelle gaasiarve on miljon eurot kuus, ajutiselt pani oma tootmise vahepeal seisma ja neid ettevõtteid on veel ja veel. Me loeme uudistest, kuidas Eesti seatootjad panevad lõpetavad tootmise sellepärast, et ei ole võimalik nende tõusnud sisendhindadega toota. Ja kust tuleb see toiduainete hinna tõus? Väga suur osa toidutootmisest vajab gaasi ja elektrit,” selgitas Martin Helme
Jaak Valge küsis: “Täna on sotsialistide ja vasakliberaalide esindajad siin pidevalt kinnitanud, et riik peaks vaesematele inimestele appi tulema, justkui see polekski kodanike riik, vaid riik koosneks valitsejatest ja alamatest ning valitsejad teevad heateo ja tulevad alamatele appi. Kuidas see on konservatiivse maailmavaate seisukohalt – kas valitsus peab oma kodanikele appi tulema või on hoopis riigi kohus tagada kodanikele majanduslikult, sotsiaalset stabiilne keskkond ja võimalus elamisväärseks eluks?”
Martin Helme: “Sõltuvalt sellest, kas valitsuses on vasakpoolsemad või parempoolsemad, on need mehhanismid erinevad. Mida vasakpoolsemad ollakse, seda rohkem tahetakse kusagilt ära võtta, et seda inimestele pudistada. See on igipõline vasakpoolne modus operandi, et kõigepealt me korjame teilt kõigilt raha ära ja siis te olete nii tänulikud, kui te midagi sellest tagasi saate. Me kõik ju oleme lugenud neid uudiseid, kuidas sajaprotsendiliselt riigile kuuluval ettevõttel Eesti Energia oli esimeses kvartalis rekordkasum ja selle elektri hinna kaudu ju tegelikult toimub Eesti inimeste sisuliselt varjatud maksustamine.
Elering, ka sajaprotsendiliselt riigile kuuluv ettevõte, avab kanalid, millega müüa Eestis toodetud elektrit võimalikult suures koguses lõuna poole, kus on pidev tootmise puudujääk – Eestis ei ole tootmise puudujääki –, ja samal ajal Eesti Energia igapäevaselt talveperioodil toodab natuke vähem, kui turul nõudlust on. Kui turunõudlus 1500 megavatti, siis nemad toodavad 1300, kui turunõudlus 1600, siis nemad toodavad 1400. Ei jää asjad tootmisvõimsuse taha, aga mingil põhjusel toodavad nad vähem. Ja tulemuseks on rekordilised hinnad, sest kogu see börsisüsteem on bluff. Oleks meil normaalne valitsus, siis ta teeks kõik endast sõltuva, et need skeemid teistpidi, hinna allasurumiseks tööle panna. Aga meil ei ole. Meil itsitatakse vaikselt nurgas, et maru hea tulu.
Selle asemel, et inimestele jagada toetusi ja sisuliselt panna nad sitsima valitsuse armust ja heldusest rahaga, mis on neilt enne ära võetud endalt, tuleb see raha kõigepealt inimestele endale jätta. See tähendab nendesamade pööraselt tõusnud hindadega kaupade hinna alandamist ja selle pealt maksu võtmise vähendamist. See on sisuliselt parempoolne ja sisuliselt konservatiivne lahendus. Inimesed peavad, normaalses riigis inimesed käivad tööl ja selle tööl käidud rahaga saavad iseendaga hakkama ja ei pea sealjuures kogu aeg nööriga leiba saagima.”
Kalle Grünthal: “Küsisin peaministri käest, et miks me ei lähe seda teed nagu Poola läks, kes detsembris vähendas riigi maksusid. Kaja Kallas ütles, et mul on siin kõik tabelid kaasas ja nii edasi. Minul on olnud üksainuke tabel, 19 protsenti on inflatsioon Eesti Euroopa Liidu kõige kõrgem. ”
Martin Helme: “Mina ei ole nõus selle väitega, et valitsus ei saa kuidagi hinnatõusu leevendada. Esiteks juba ainuüksi selle tõttu, et valitsus väga edukalt sai hinnatõusu tekitada. Eesti valitsus on olnud aktiivne kaasosaline selles, et Eesti on kõige kõrgema hinnatõusuga riik Euroopas. Euroopa Keskpank on nüüdseks juba paarteist aastat rikkunud aluslepinguid ja enda mandaati ning tegelenud sõna otseses mõttes riikide võlgade monetiseerimisega, ehk siis on maksnud, loonud erinevaid huvitavaid skeeme, mille kaudu pidevas eelarve defitsiidis vaevlevatele riikidele saab raha juurde anda. Ja see on selle inflatsiooni üks oluline põhjus.”
Merry Aart: “Läti langetas kohapeal kasvatatud puu- ja köögiviljade käibemaksu 5%-le. Ka meie oleme kunagi seda taotlenud, öeldi, et see ei anna mingit tulemust. Lätlaste andmed on, et puu- ja köögiviljatoodete tarbimine kasvas 10%, kasvupind suurenes 8,5%. Puu- ja köögiviljatoodete käive kogu riigis kasvas 16%, sektori varimajandus vähenes 20%. Käibemaksukohustuslaste arv selles sektoris kasvas 9%, käive selles sektoris kasvas 9%, kohapeal toodetud puu- ja köögiviljasaaduste väärtus kasvas 45%, puu- ja köögiviljasektori keskmine töötajate arv kasvas 6%. Need on Läti põllumajandusministeeriumi andmed. Kas meil ei osata tervikut näha või ei taheta analüüsida või mis see eesmärk on? Ma tean, et meil käidi vaatamas Lätis neid andmeid ja vaadati ainult tarbijahinda.”
Martin Helme: “See ongi väga selge ideoloogiline kramp: ühtegi teemat ei lahendata maksu alandamisega, maksu alandamisest ei ole kunagi kasu, on ainult kahju, sest riigieelarvesse maksu siis enam ei laeku. Ma ütlen selle kohta, et ka Läti kogemus näitab sama, mida meie kogemus näitas. Maksualandus ei tähenda üks ühele seda, et maksu hakkab vähem laekuma. Ta teeb kindlasti alguses mingi languse läbi, aga mingisuguses perspektiivis hakkab tegelikult maksulaekumine paranema. Seda me nägime alkoholiga, me nägime diisliga, seda nägid lätlased oma toiduga.
Lätis oli just nimelt üks asi, mille vastu lätlased võitlesid, see oli varimajandus. Ja teine asi, mille eest nad võitlesid, oli sektori elujõud. Kogu sellest suurest pildist nopiti välja üks argument, loodi endale hernehirmutis ja sellega hakati teisi hirmutama: aga hindasid ta oluliselt ei vähendanud. Kui ta ei pidanudki hindasid oluliselt vähendama, siis tal oli terve rida muid kasusid, mis aitasid Läti majandust, mis aitasid muide maapiirkondasid Lätis, aitasid seal palka maksta inimestele, aitasid ettevõtetel ellu jääda.
Kui keegi arvab, et see on mingisugune ebaoluline kõrvaline kaasnev nähtus, siis nii võib ka arvata. Kui riigieelarve laekumine ongi kogu riigi toimimise kõige esmane probleem, millega sa tegeled, siis tööhõive või regionaalne areng ja kõik need muud asjad ei huvitagi. Meid huvitavad. Meid huvitab tööhõive, huvitab inimeste toimetulek, huvitab inimeste ostujõud, huvitab see, et kodumaine tootmine edeneks ja oleks konkurentsivõimeline. Nii et lõppkokkuvõttes lätlased ei kaotanud raha sellega, ja seda selle tõttu, et neil tuli varimajandusest välja, selle tõttu, et see sektor muutus tugevamaks. Selle tõttu neil tegelikult ka maksulaekumised paranesid.
Nii et see on nii piiratud, nii rumal, nii lühinägelik, Exceli tabeli mingisuguses ühes tulbas elamine ja ma muidugi olen seda maja seestpoolt näinud ka, Exceli tabeleid seal armastatakse. Oma mingisuguses valdkonnas ollakse võimelised väga täpselt numbreid paika loksutama või ütlema, et nii läheb või ei lähe. Aga mis see laiem mõju on, see lihtsalt ei huvita.”
Anti Poolamets: Kas sellel inflatsioonil, mis meile siin hiljuti näkku visati, on ka nii palju sõjamõjusid, nagu reklaamitakse? Või on see mingite varasemate tegemata jätmise tulemus? Ja kas neid varasemaid vigu vältides, mitte väljastpoolt tulnud mõjusid vältides saaks ikka reaalselt hinnad alla? Kuidas on sõja ja muu mõju vahekord?
Martin Helme: “Sõjamõjud ei ole kindlasti veel kohale jõudnud, vähemalt mitte olulises osas. Kõige rängemad mõjud on kindlasti toiduainete hindadele. Eesti tänane valitsus ei ole võtnud ette mitte midagi selle jaoks, et me ei ekspordiks ennast täiesti nälga sügisel. Sest hinnad on kõrged.
Kui me siin ei tee riigi poolt väga selgeid otsuseid, et Eesti oma viljavaru peab igal juhul olema, siis me võime olla ühel hetkel olukorras, kus Eestis ei ole enam leiba ja saia saada. Ma ei näe mitte kusagil, et üldse mõeldakski selles suunas. Ja eriti toidutootmises hinna mõju on, ma pakun, ikkagi umbes aastase viitega. Me hakkame seda nägema järgmine aasta, võib-olla järgmisel kevadel või hilissügisel.
Kütusehinna mõju on vahetum. Nafta hind reageerib poliitilistele ja geopoliitilistele sündmustele väga kiiresti. Aga asi, mida valitsus oleks tingimata pidanud juba pool aastat tagasi, on elektri hinna selge kontrolli alla võtmine. Siin ei ole Vene sõjal mitte mingit pistmist mitte millegagi, sest me toodame oma elektrit ise oma kohapealsest toormest. Toorme hind ei ole muutunud, mingid muud sisendihinnad ei ole muutunud, ainult CO2 hind on muutunud ja see hind on põhimõtteliselt laest võetud spekulatsioon. See tuleks üldse elektri hinnast praegu välja arvestada. Ka siin on olemas võimalusi. Ma tean, mida ütlevad kriitikud, et siis me läheme vastuollu mingite Euroopa reeglitega. Ei, ei lähe. Ka siin on olemas viise, kuidas teha selle CO2 hinna neutraliseerimine niimoodi ära, et me ei lähe vastuollu Euroopa reeglitega. Aga lõppkokkuvõttes, kui lähme, siis lähme. Oma inimeste toimetulek on tähtsam kui Euroopa reeglid.
Eesti hinnatõusu kõige suuremad osad on elektri, kütuse ja gaasi hinnatõus. Kõik ei ole Eesti valitsuse kontrolli all, aga kõik, mida teha annab, tuleks ära teha. Elektri hinna alandamine on teine osa sellest. Omaenda varustuskindluse tagamine toiduvarustuses on kolmas osa sellest. Ilmselt nii või naa on vaja arvestada ka võimalusega, et meil tekib juurde inimesi, keda on lihtsalt vaja toetada toimetulekutoetustega, see on veel üks osa sellest. Aga see lisaeelarve, mis meile siin toodi, no see on ju nali. Tegelik toimetulekutoetus inimestele on suurusjärgus 800-miljoniline eelarve. Ja toimetulekutoetuste osa on 31 miljonit ehk 3,9%. Kõik muu läheb kuhugi. Läheb kuhugi sõjaaja eelarves 1,9% sõjaasjade peale. See on ikka uskumatu bluff, millega meil siin tegeletakse.
Meie ettepanek on kõige kõikehõlmavam. Ka valitsus tuli ju meile siin kahe maksumuudatusega, käibemaksu ja eridiislimuudatusega. Isamaal on ka ettepanek kütuseaktsiisidega. Aktsiisidega meil on kõikehõlmavam, kõik energiakandjad on sees, pluss energiakandjate käibemaksulangetus on sees. Sellel on kumulatiivselt kõige suurem mõju ja ta kindlasti alandab hindasid või vähemalt pidurdab hinnatõusu.
Mina töötan jätkuvalt selle nimel, et tänane valitsus võimalikult kiiresti välja vahetada mingi valitsuse vastu, mis ei ole rahvavaenulik. Meie abipakkumine on praegu laual. Et me teeme aktsiisialandused energiakandjatele, me teeme käibemaksualandused nendele samadele aktsiisidega kaetud energiakandjatele ja aitame oma inimesi. Ja need maksulaekumiste vähenemised, mis nende aktsiisi langetustega riigieelarvesse tulevad, on ikka veel väiksemad, kui on käibemaksu ülelaekumine ja kui on CO2 kvoodi müügi ülelaekumine.
Me võiksime veel palju rohkem teha rahalises mõttes. Aga siis me peaksime minema käibemaksu 20 protsendimäära juurde, seal ilmselt me räägime juba kindlasti ka mitmetest sadadest miljonitest, oleneb, mis see protsent on. Ma pakun kuskil mingi 700 miljonit, kui me tahaksime langetada käibemaksu näiteks 15 protsendi peale. Aga meile toodi siia 800 miljoni eurone miinuseelarve, kus Eesti inimesi aidatakse 30 miljoniga. See on ju mõnitamine. Nii et kõike tehakse valesti, otsast lõpuni, tagurpidi ja valesti.”
Allikas: Riigikogu stenogrammid