Ei soovi näha valitsuse juhti oma lähikondlastega, kel pungil silmad vaid raha järgi vaatamas

“Kuidas saab veel mõelda edasivalitsemisele Kaja Kallas, kes on oma valitsusega räigelt EV Põhiseaduslikku korda eiranud, nii paljudele siin Eestimaal inimestele lausa seadusevastaselt haiget teinud – inimesed on olnud seadusevastaselt vangistatud, protestijaid nuiade ja verekoertega laiali aetud, kohtusse antud  ja muid kuritegusid korda saadetud … Ja see naine ei vastuta oma valitsuse liikmetega millegi eest ega millegagi oma rahva ees! Hoidku jumal, et ta edasi peaks valitsema jääma!

Kohtusse on vaja üksipulgi anda need ametnikud kõik, kes viimasest halduskohtu otsusest tulenevalt on oma tegudes kaudselt süüdi tunnistatud! EI TOHI SEE NAINE JÄTKATA VALITSUSE JUHTIMISEGA!

Mida me nägime head armas Eestimaa rahvas? Vaid valuga kaeti me üle valitsemine ja kõik need viimased aastad on olnud me elu kui must ja tähitu, laastav öö, mis lausa silmnähtavalt on me kõigi “õnnekarisid söönud”!

Tänasel päeval on meil veel ainus usu valgus lootusesse, sest oleme siin Eestimaal justkui kokku seotud olnud valusa tee läbimisega – SEE KÕIK ON OLNUD KUI ÜLE VAIKUSEST PAKATAVA VERISE VEE SEILAMINE TÄNASESSE PÄEVA!

Kas veel ei ole külland kõigest sellest, mida meiega tehtud on? Kärgatama peaks kõuemürinad, kui see naine ikka taas valitsema jääb! See naine peab liikuma eemale, justkui manala valda oma tahtmistelt jätkata valitseda.

Mina soovin siiralt meile eestimaalastele, et taas õhetaksid soojad ja sumedad õhtud sellel suvekuudel, et iga järgnev hommik ON kaunim eelmisest päevast ja et valitsuse käed ei ole sopa ega sitaga määrdunud, ma ei mõtle maahõngulist sõnnikut!

Ei soovi ma näha valitsuse juhti oma lähikondlastega, kel pungil silmad vaid raha järgi vaatamas, tegevused toimetamas selle nimel, et põu oleks jätkuvalt pungil rahva riisutud varast! See viimane valitsemise aeg on olnud kui Kolgata teele libastunud valitsemine, valskus vaid nimetajaks nende tegevustele! Kaduvuse kaoses on meid juhitud: kas ikka soovime sellist, olnud valitsust taas ? Ei saa ju ometi muruks ja mullaks muutuda me alandlik meel!

ÄRGAKE OMETI, INIMESED!”

Siiras lootuses
Rita Kaljus