Andres Raid: Vaja on muutust ajudes ja seda rahaga ei tee

Raha on kogu aeg vähe ja üha enam tekib tunne, et üha vähem seda on ja rikkaks saada tuleb mitte homme ega isegi mitte täna, vaid juba eile.

Äsja avaldasime loo sellest, kuidas Hollandist tellitud pelletid olid üle kahe korra odavamad kui sedasama pelletit siitsamast osta. Kohe reageeris artiklile mees Viljandimaalt, kes lisas oma kogemuse. Nimelt vaatas Viljandimaa mees 300 ruutmeetrise plekkkatuse ehitamise pakkumisi Eestis ja tundus kuidagi imelikult kallis. Tuli ketserlik mõte küsida Soomest…

Soomlased tõid kogu vajamineva materjali kah Soomest, ainult puidu ostsid siit.
Kõik oli kokkuvõttes lõpuks 6000 eurot odavam kui Eesti kõige odavam pakkumine. Kuis küll nii?!

Aga – raha tundub olevat kõige tähtsam, ta asendab nii füüsilised võimed kui ajumahu.

Meie kõrgkoolide tase käib masendava kiirusega alla, humanitaarias pole enam õppejõude, sest pole lava, kust nad tuleks ega tungimusigi, milles nad üldse tekkida saaksid. Ja küsimus ei ole hoonetes ega seal olevas sisseseades, vaid vaimses tasemes, autoriteetide ja dispositsioonide süsteemis ning paljus muuski.

No ei hakka sportlane hüppama 10 meetrit kaugust või 3 kõrgust, ükskõik mitu miljonit ta ettevalmistamise virvarri sisse suudetakse toppida. Ei parane meie tudengihakatise lugemisoskus mingite miljonite toel ega juhtu palju muudki. Ja ometi – raha!

Otsekui hullunult nähakse meie kõrgkoolide päästmise allikat ja vahendit vaid rahas (loe siit!). Rah pole, õpikohtade arv väheneb, tööjõuturg kannatab! (loe siit!). Enam ei teata sedagi, mis asi on turg ja mille poolest see näiteks poestki erineb ja kui pea ei võta sedagi, et sellise loogika alusel kujundatakse inimesest subjekti asemel objekti ehk vahendit, siis ei aita mitte ükski miljon.

Muide samasugust nonsenssi kohtab igal sammul sõna otseses mõttes ja meie endi raha eest – käima on pandud teab kui palju maksma läinud kampaania tõukerataste asjus. „Kui tõuksiga, siis rahulikult“, „kui tõuksiga, siis kainelt“ jne. Elementaarne semantiline keeleloogika ütleb ju, suisa karjub vastu, et kas siis muu transpordivahendiga võib siis olla rahutu ja silmini täis?!

Paraku ei paranda seda hullemaks minevat tendentsi ühegi miljoniga, vaja on muutust ajudes enestes ja seda rahaga ei tee. Tuletaks siinkohal meelde, et raha abinõuna on küll üks parimaid, kuid isandana – hullemat ei ole olemas.

Andres Raid
ajakirjanik