Mitte iga Putini vastane ei ole meie sõber ja pooldaja

Pikka aega ülistati Läänes Birma (Myanmari) opositsiooniliidrit Aung San Suu Kyid kui vankumatut võitlejat riigis pikka aega võimutsenud sõjaväehunta vastu, talle anti koguni Nobeli rahupreemia, kuid mingil ajal lääneriikide vaimustus vapra naise vastu kahanes – nimelt keeldus “demokraat” hukka mõistmast islamiusuliste rohinjade tagakiusamist. Aung San Suu Kyi on siiski ennekõike birmalanna ja budist.

Sama on sageli ka vene opositsionääridega – nii tapetud Boriss Nemtsovi, vanglas istuva Aleksei Navalnõi kui ka vabaduses viibiva Ksenia Sobtšaki suust on teatud olukordades tulnud vägagi suurvenelikke arvamusi. Kolumnist Ivan Makarov on ka Viktoria Ladõnskaja-Kubitsa kohta öelnud umbes nii, et igati mõistusega inimene, aga kui asi puudutab venelasi ja Venemaad, siis hääletab ta südamega ja seega eestluse vastu. Yana Toomist, Mihhail Stalnuhhinist ja Kristina Kallasest ei maksa rääkidagi.

Ka nüüd hoiatab Ivan Makarov Eesti poliitikuid sisseimbuvate Vene “demokraatide” eest, kes võivad küll olla Putini vastu, aga nad ei ole meie sõbrad – nagu ei ole Aung San Suu Kyi sõber mitte kõigile Birma rahvastele, kellele sõjaväehunta jahti peab.

Seepärast kuulaku iga poliitik kolumnisti sõnu: “Siia on kolinud juba nii palju lambanahas hunte, et siinsed putinlased võivad avada lausa „teise rinde“, nagu oli Teise maailmasõja ajal. Lugupeetud poliitikud, olete te ikka terve mõistuse juures, kui lubate Eestisse sellistes kogustes Venemaa vingemaid aktiviste, kes võtavad kohe üle meie siinse venekeelse meedia? Nad ei ole meie sõbrad, nad ihkasid Venemaal võimu ja ei saanud seda, nüüd siis tulid siia, kus kiidavad ja edutavad ainult omi, kusjuures lausa rahvuslikul tunnusel, ja see rahvus ei ole venelased. Nad vastavad igale teie argumendile „judenfrei“, eriti Venemaa väljaannetes. Need pole kohalikud venekeelsed mökud, tegemist on kutseliste vägikaikavedajatega.

Nemad nagu Kremlgi sülitavad kõrge kaarega Eesti iseseisvuse, ajaloo ja kultuuri peale, nad hakkasid siin juba lausa räuskama. Kas me peaksime siis nautima seda nende „kuldset vihma“? Mitte iga Putini vastane ei ole meie pooldaja, millal te sellest ometi aru saate?”

Meil juba on Artemi Troitski ja Andrei Kuzitškin, nö Vene poliitilised pagulased, aga kummastki pole poliitilises mõttes Eestile kasu olnud, mõlemad ajavad ka siinmail oma rida, mitte “Eesti asja”.

Praegu hakkavad ka Vene oligarhid vaikselt Kremlist eemalduma, aga päris kindlasti ei ole nad ka Putini-järgsel Venemaal meie sõbrad, vaid jätkavad ikkagi enda ja oma riigi huvide kaitsmist.

Endiselt maksab ehk tõde “Minu vaenlase sõber on ka minu sõber”, aga ei maksa neile kohe hinge, südant ja oma kodu avada, sest kes teab, miks meie vaenlase vaenlane tema vaenlaseks osutus.

Uued Uudised