Lugeja Mihkelsoni saagast: kuhu on meil veel sellise moraalitusega minna? Põrgu väravad on alati avatud…

Mina, eakas mees, kes on oma elus läbikäinud kõigist vasktorudest, uskusin ikka, et minu isamaa on ilusaim moraalseim paik elamiseks. Uskusin meie kõrgete rahvaasemike kõikumatusse moraali. Igasugused vargused, vassimised, ärmatamised ja jokitamised on ikka olnud hingele eriti vastumeelsed.

Ja nüüd oma elu videvikus avastan, et kõik see, mida uskusin, on vale. Et uskuda tuleb hoopiski uut reaalsust, sellist, kus kehtivad hoopis uued tõed ja moraal. Sest nii õpetab mind arvama meie riigi valitsev erakond Reformierakond.

Kui üks selle erakonna tuntud liige võtab fotoaparaadi selleks, et jäädvustada kaadrisse oma lähedase kaitsetu lapse nn allavöö asuvaid teate isegi mida ja kallis emakene sätib tausta pildipärasemaks, küsiksin lihtsalt eesti keeles – kas need inimesed on mõistuse juures?

Ja kui asi tuleb avalikuks, asub kogu see kamp advokaate, prokuröre ja kohtunikke kaitsma pilastavat härrasmeest. Tegemist ju riigi ontliku moraalierakonna teenelise liikmega! Ei mingit märkigi arusaamast, millise moraalitusega on tegu. Tuim kaitse kõigist punaoravate kahureist.

Kuhu meil edasi on minna? Põrgu väravad on ju alati avatud. Või suudame siiski veel ärgata?

Vello Raja