15.01.2024
Kool
Eesti lastefilmist „Nukitsamees“ tuntud „Kodulaul“ algab sõnadega: „Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht…”. Minu kodukoht on Eidapere. Kuigi ma hetkel seal ei ela, vaid viibin õpingute tõttu doktorantuuris kodupaigast eemal, on Eidapere siiski minu sünni- ja kodupaik. See väike küla on mulle ja teistele külaelanikele väga südamelähedane.
Osalesin 4. jaanuaril Eidaperes toimunud ja Kehtna vallavanema ning volikogu esimehe poolt kokku kutsutud külaelanike vestlusõhtul. Ootus vestlusõhtule oli suur, sest kuulutusel seisid kõnetavad laused, kus küsitakse elanike unistusi seoses oma kogukonnaga ning kuidas üheskoos neid unistusi ellu viia. „Üheskoos“ sellise vestlusõhtu puhul võiks tähendada seda, et kokku kutsunud osapool vestleb kohaletulnutega nende muredest, rõõmudest ja koos leitakse ehk mõnele teemale lahendus.
“…kodus mõni väike asi, korraga on suur…”
Kõige põletavama teemana tõid külaelanikud välja Eidapere Kooli püsimise ja 9-klassilisena jätkamise teema. Eidapere koolis, kus hetkel õpib 47 õpilast, algas ka minu haridustee. Tegemist on 169 aastat vana kooliga, kust on alanud paljude tublide inimeste haridustee. Vilistlaste hulgast on sirgunud praeguseid kaitseväelasi, missioonidel osalevaid sõdureid, arste, orkestrijuhte jne. Võib julgelt öelda, et Eidapere kool on küla hing. Kuna teema on ikka aeg-ajalt mingite perioodide jooksul üles kerkinud ning viimastel aastatel väga jõuliselt ja tugevalt, siis kujuneski peamiseks teemaks kooli saatus.
Vallavalitsus koos vallavanemaga on jõudnud arusaamale, et optimeerimise eesmärgil tuleb kool muuta 6-klassiliseks. Tegelikult tähendab see viivitatud likvideerimist, nagu juhtus mõned aastad tagasi Lelle kooliga. Eidapere kooli sulgemine on õhus olnud korduvalt, kuid pigem on see olnud kellegi lendu visatud lause või idee.
“…kodu see on headus, mis meid paremateks teeb…”
Kogukond on kooli püsima jäämise nimel kõvasti pingutanud: nii loodi Eidaperes õpilaskodu lastele, kellel on olnud koolis probleeme või on kodune olukord nõudnud laste heaolu tagamiseks keskkonna vahetust. Tänu hoolivale kooliperele ja kogukonnale on kasvanud nendest lastest tublid täiskasvanud, sealhulgas mitmed välismissioonidel osalenud kaitseliitlased. Me oleme panustanud mitte ainult oma kogukonnale, vaid kogu Eestile. Erinevate otsuste tõttu on kahjuks õpilaskodu nüüd suletud. Konkreetse küsimuse peale kooli püsimajäämise kohta saime paraku vastuseks, et tuleb eelnõu, saate seda lugeda ning rohkem ei kommenteeri.
Koosolekul kõlas vallavalitsuse seisukoht, et kulude optimeerimise nimel tuleb teha muudatusi. Kõlama jäi arvamus, et väiksemaid kohti hakatakse muutma ning keskendutakse ainult valla suurtele keskusele. Enne koosolekut tutvusin valla toetustaotluste ja –projektidega, kust selgus, et haridusministeeriumisse pole esitatud ühtegi taotlust. Ometi on see koht, kust on võimalus lisarahastust saada.
„…ilma kodutundeta me jääme kodutuks…”
Kunagi oli külas arstipunkt, apteek, kolm poodi, kõrts, postkontor, õpilaskodu, raudteejaam – kõik see on kadunud ning külaelanikud tunnevad, et neid ei ole nende kadumise puhul valla poolt ka toetatud või aidatud. Lubadusi on antud, kuid …
Eidapere arenemispotentsiaalina toodi välja suurt renoveeritud tootmishoonet, mille tööle rakendamisega oleks töökohti võimalik luua. Samuti on külas mitmeid maju, mille lammutamise või remontimise järel saaksid noored pered ideaalsed krundid oma kodu loomiseks. Ning kooli ja lasteaia peamise probleemina mainiti palju ruumi ja laste puudust. Selle asemel, et investeerida natukenegi Eidapere piirkonda ja aidata muuta seeläbi küla atraktiivsemaks, soovib vald rahastust hoopis vähendada, hakates muutma siinset koolikorraldust. On laul „Maa tuleb täita lastega“, aga vald käitub nagu oleks laul olnud „Vallakeskus tuleb täita lastega“. Selline suhtumine on põhjendamatu. Noorel perel koos lastega peab olema siin ka midagi teha, lastel võimalus koolis käia. Rohkem elanikke ja tööstust tähendaks vallale rohkem maksumaksja raha ning koolile rohkem õpilasi. Samas kui küla väljasuremine toob kaasa kohaliku ettevõtluse, talude ja elanike kao, kaotaks vald ka maksutulu. Küsimusele, kuidas kogukond on panustanud ja nii midagi vallale andnud, toodi näidetena välja noorte ettevõtmisi, millega korrastati Aleti järve rand, on korraldatud mitmeid talgupäevi, toodi välja kokkuhoiukoht, kus kalli teenuse tellimise asemel tehakse ise suured remondid ja säästetakse raha, toodi välja seisukoht, et mu laps õpib siin koolis ning ma ei küsi tema kooli toomiseks toetust ega õpilasliini jne. Elanike küsimusele, mida vald on viimastel aastatel siia piirkonda panustanud ja tulevikus panustab, kahjuks me vastust ei saanudki. Seda ei kommenteeritud.
Vestlusõhtule tulnud kogukonnaliikmeid oli palju. Oodati vestlust, kus külaelanikud ja valla esindajad räägivad omavahel ja kuulutusel lubatule leiaks mõnele teemale ka lahenduse. Seekord olid valla esindajad paigutanud ennast kuulajate rolli, kes küsimustele ei vastanud või kommenteerinud ning dialoog toimus pigem elanike vahel.
“…see on kodu, siin on kodu, siin on kodukoht…”
Kõlanud kitsaskohad ja ootused vallale on tegelikult kõik eelnevalt juba teada ning korduvalt läbi räägitud. Kahjuks ei ole nendele ühtegi lahendust seni leitud ja ei leitud ka seekord. Valla eesmärk peab olema oma elanike ja piirkondade huvide eest seismine ja heaolu tagamine. Vestlusõhtult lahkudes kogukonnal seda tunnet aga ei olnud.
Kalju Tamme