Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

TAJO KADAJAS: oh aegu ammuseid, kui tehti head muusikat…

-
29.01.2024

Eilne ajarännak Vanemuise kontsertsaalis. Biitlite tribuutbänd The Beatbox Tartus.

Juba enne kontserdi algust ütlesin naisele, et näe, publik täpselt sama, mis ühel aastal Intsikurmus Smokie kontserdil, kõik 70 +, no olgu, mõni vist ka 60+ vanuses. Siiski vilkus minu eakaaslaste vahel ka mõni noorem kuulaja.

Ja kohe esimesest loost haarati publik oma pihku. Tuim nagu eesti publik ikka on, trampis ta juba kolmandast loost alates jalgu ja kiljus ning karjus kõrvulukustavalt nagu Biitlite kuulsalt staadionikontserdilt mäletame. Abikaasast vasakul istusid kaks omavahel inglise keeles rääkinud tüdrukut (nii 25-30 aastat vanad), need kiljusid ja karjusid kogu kontserdi aja, nii esimese tunni, kui pärast vaheaega veel teise tunni jutti. Abikaasal vasak kõrv siiani lukus. Aga alustan siiski päris algusest.

Lavale tuli nelik, mis kopeeris pisikeste detailideni Biitleid. Ütlesin naisele, et teadaolevalt on maailmas Biitlite tribuutbände tuhatkond. Kust kohast leitakse neile kõigile see vasakukäeline bassimängija Paul? Aga näe leitakse, täies hiilguses oma viiulikujulise bassiga, Ja paremalt küljelt tulistab John lugude vahele publikusse oma Liverpooli murrakut iseenesest mõistetavalt. Keskel George, teistest lühem ja noorem, selline ujeda olemisega. Ja meenutab mulle veel kedagi. Saan mingi aja pärast aru, et Georgi poega oma isa mälestuskontserdilt Eric Claptoni kõrvalt mängimas. Ja kogu kambal käes Biitlite originaalpillid, ka pillihoid ja pillide kõrgus identne. Taga Ringo oma trummikomplekti taga, iga löök täpselt õige ja paigas. Kõik neli laulavad nagu kulda ja välimus kõigil väga sarnane, kui ehk Paul pisut originaalist tüüakam. Ja kontserdi algusest peale ning pärast vaheaega kuni lõpuni välja kõigil seljas järjepanu kõik omaaegsed Biitlite märgilised kostüümid. Pärast vaheaega Sgt Peppersi lugude ajaks juba Georgil vuntsid ees ja Johnil stiilsed ümmargused prillid. No kõik identne. Ja kontserdi heli kuratlikult hea.

Lisaboonuseks tartlastele istub paremas nurgas vaikselt klahvpilli taga ka üks mittebiitel. Mülleri Sass on tulnud pilve pealt korraks oma kodulinna rahvale mängima, nagu ikka mingi murumüts peas. Esimeste lugude ajal pisut vaid tamburiini mängides, hiljem juba klahvpillidel kõike seda lisaks bändile esile manades, mida Biitlid tegid lõpuks oma stuudioplaatidel. Aitähh Sass, tulemast ja tegemast!

Kogu kontserdi aja vehin nagu idioot oma telefoniga, võttes üles lühikesi videoklippe ca 70% lugudest, et endale jäädvustada seda õhkkonda ja vapustavat identsust. Kuna ma mingit eeltööd ei teinud, püüan kontserdi vaheajal Google abil teada saada, kust sellised imemehed pärit on. No selge, aitähh sulle Itaalia oma poegade eest! Kust siis veel sellised lauluhääled välja võetakse? Ja unustasin vaid veel märkimata, et ka laulude jaotus kontserdil on täpselt originaali järgi, Johnil omad, Paulil omad, Ringol omad ja Georgil omad laulud, teised põhilauljale bäkki laulmas. Ja kui George laulab minu lemmiklaulu While My Guitar Gently Weeps, tunnen, et pisar tuleb silma. Ja kui ta veel ka Eric Claptoni stuudios mängitud soolo veatult maha mängib, on katarsis täielik. Hey Jude laulu pika lõpu naa – naad laulan ma iseenesest mõistetaval täiest kõrist kaasa koos kõigi saalis olijatega. Ja ega bändi ju lõpuks niisama ära ei lastagi, 2-3 lisapala tuleb teha ja siis päästab helimees bändi lavalt, lükates puldist peale kontserdi heli kõvadusega mingi Biitlite originaalloo ja tuled süttivad. Ajarännak lõppes.

Koduteel mõtlen veel, kuidas ma kolmandas või neljandas klassis õpetajate toas Estonia 2 raadiost esimest korda Biitleid kuulasin. Õpetajate tuppa pääsemiseks pidin vaid koridori läbima, kuna väiksena elasingi vaid koolimajades. Siis kuidas ma viienda klassi järel suvel Karepa pioneerilaagris raske raha eest ostsin mingilt Biitlite albumilt maha pildistatud mustvalge pildi. Ja lõpuks kümnendas klassis koos oma klassikaaslastega bändi alustades Biitlite lugusid ise mängima ja laulma õppisin. Mängisin kõrgete keeltega Ühenduse bassil, nii et näpuotsad olid verised.

Enda võetud klippe ma kuulamiseks ei pane, kuna Youtubis on nendest palju kvaliteetsem ülevaade olemas.

TAJO KADAJAS