08.02.2024
Liberaalide valitsetav riik vorbib siia saabunud põgenikke oma ideoloogiate järgi. Pilt on illustratiivne.
Uutele Uudistele vahendas oma muljeid üks eestlane, kes puutub oma töö tõttu siia saabunud ukraina põgenikega rohkem kokku kui keskmine inimene.
“Ma küll ei tegele otseselt ukraina põgenikega, kuid oma töö tõttu puutun nendega kokku. On igasugu rahvast. Kõige rohkem on venekeelseid, kes tulevad neist Ida-Ukraina linnadest, mida sõda tabas kohe sõja alguses ja rängemalt. Venekeelsed ei taha väga seal toimuvast rääkida.
Omajagu on pärisukrainlasi, kes räägivad omavahel ukraina keeles ja on siirad Ukraina patrioodid, kuigi suhtuvad mitmetesse oma riigi asjadesse kriitiliselt. Paljud tahaksid koju minna, aga on saanud sõjašoki ja mõte pommide alla naasmisest hirmutab neid. Nendega saan hästi läbi, jutustame sageli nii Ukraina kui Eesti teemadel. Venekeelsetega ma ei räägi, nendesuguseid on Lasnamäelgi küllaga.
Siit aga tuleb üks asi, mis mind väga šokeeris – Eesti asjadest rääkides oleksin nende jutust justkui kuulnud meie reformioravate ja sotside häält. Paljud seisukohad on neile vist ette söödetud, võib-olla sotsiaaltöötajate poolt, kes ongi ministeeriumi kaudu ju sotside toetajad. Muuhulgas olevat neid hoiatatud ka siinsete “natsionalistide” eest, kes tahtvat neid siit jõuga välja saata.
Mul kukkus selliste juttude peale suu lahti ja kui ühel korral seda natsionalismijuttu korrati, võtsin nendega Eesti teemad ette. Rääkisin neile meie kolmest võimuparteist. Rääkisin sellest, et meie peaministri abikaasa ajas pikka aega Venemaal äri, kui sõda juba käis, ja lõpetas siis, kui vahele jäi. Rääkisin Eesti 200-st, Slava Ukraini annetustest ja Johanna-Maria Lehtmest. Rääkisin sotsidest ja Eesti 200-st, kelleni jõudsid ühe meie sotsi isa Oleg Ossinovski kaudu Vene oligarhide rahad.
Peale selle rääkisin neile sellest, kuidas meile toodi Nõukogude Liidu ajal 300 000 venelast, nagu neile Krimmi ja Donbassi – see oli neile tuttav teema. Siis rääkisin, kuidas meil on Ida-Virumaa ja Tallinn ära venestunud või venestatud ja kuidas venekeelseid aina juurde tuleb, sealhulgas ka neid, ukrainlasi. Ja siis lisasin, et eestlasi on alla miljoni, meie keelt on üha vähem kuulda, vene keel võtab võimust ja varsti võib meil Ida-Virumaal samuti Krimm tulla. Soovitasin neil ka “eesti natsionalistidest” aru saada, kes ei taha Eestist Vasakkalda-Ukrainat.
Sellest viimasest teemast said nad hästi aru, aga valitsusparteide kohta tõe kuulmine oli neile justkui šokk. Mulle tundub, et nad ei uskunud mind ja hakkasid isegi vältima. Aga vist uurisid nad ise ka midagi, vähemalt Slava Ukraini ja Kaja Kallase Vene-äri kohta, igatahes oleme nüüd jälle sõbrad. Mingi konflikt ametnikega neil oli, vist uurisid nendelt seda Slava Ukraini asja, siis olid ametnikud omakorda šokeeritud, et ukrainlased sellist asja küsivad ja segadus olevat suur olnud.
Seepärast soovitan ma kõigile eestlastele – rääkige ukrainlastega, selgitage neile ka siinset olukorda ja ka võimuparteide tegemisi. Muidu pestakse neil siin ajud ära ja tagasi Ukrainasse lähevad ukraina sotsid, reformarid ja Ukraina 200.
A. M (autor soovib töökoha tõttu anonüümseks jääda)