Vihakõneseadus pole kunagi midagi paremaks teinud. Pigem vastupidi

Sel nädalal oli üks raadiosaade, kus muuhulgas küsiti kuulajatelt arvamust kavandatava vaenukõneseaduse kohta. Saatejuht tunnistas, et üle 80% vastanutest suhtuvad sellesse seadusesse eitavalt. Ka stuudios kõlanud telefonikõnedes seostati vaenukõneseadust väga palju Nõukogude aja tsensuuri ja olematu sõnavabadusega.

Taasiseseisvunud Eestis pole aga rahva arvamust pärast Euroopa Liiduga liitumist keegi ühelgi teemal küsinud ja kui Brüssel käseb, siis võimuliit kuuletub ja suud suletakse. Vastupidiselt sagedasele väitele, et tegu polevat sõnavabaduse piiramisega, on see otseselt tsensuuriühiskonna kehtestamine, sest Eestis pole olnud protsesse, mis mingeid karmimaid piiranguid nõuaks. On olnud venelaste väljaastumisi ukrainlaste vastu ning vasakpoolsete probleeme juudivastaste loosungitega Palestiina-miitingul, kuid neid lahendatakse edukalt ka kehtiva karistuseadustiku raames.

Muide, see “Jõest mereni” loosungi saaga on eriti naljakas – karmi vaenukõneseadust nõudev Eesti Inimõiguste keskus kaitseb nüüd palestiinlaste toetajaid, rõhudes just sõnavabadusele. Hea näide sellest, kuidas vasakliberaalid saavad omaenda märja unenäoga vastu vahtimist.

Ajaloost aga on teada veelgi kurioossem näide: natsismi-eelsel Saksamaal ehk Weimari vabariigis oli suhteliselt karm vihakõneseadus ja kui natsid siiski võimule said, represseeris Hitler just sellele toetudes oma poliitilisi oponente, jõudes välja koonduslaagrite ja gaasiahjudeni.

Kui kirjutada läänelikud vihakõneseadused muutmata kujul Venemaa, Hiina, Türgi, Venetsueela või veel mõne totalitaarse riigi seadusteks, siis oleks need ideaalsed poliitiliste vastaste represseerimiseks sealgi, kõik sõltuks ainult sõnastusest ja tõlgendusest.

Vihakõneseaduse läbisurujad on sageli viidanud Ruanda genotsiidile, kus levisid juba enne veretööd üleskutsed arveteklaarimiseks – usutakse, et mingi vihakõneseadusega oleks saanud selle ära hoida. Kõigepealt – vaen maaharijatest hutude ja karjakasvatajatest tutside vahel oli sedavõrd sügav, et seda küll seadusepügalatega ära poleks hoidnud, eriti veel demokraatiapuudega Aafrika riigis, kus matšeete on osa poliitilisest võitlusest. Teiseks – vaenukõneseadus olnuks ju nende tõlgendada, kes genotsiidi algatasid.

Et vaenu ei tekiks, on vaja võidelda seda tekitavate protsesside vastu või neid siluda, vaenukõneseadus aga on võitlus tagajärgedega. Seetõttu need seadused ei mõju – muidu peaks sellised riigid nagu Suurbritannia, Saksamaa, Soome, Rootsi ja teisedki juba üdini sallivad olema (sallimatud on vanglas või vaikivad), ometigi kruvitakse neile seadustele aina vinti peale, sest protsessid (näiteks massimigratsiooni koos kultuurikonfliktidega) suurendavad vaenu.

Nii ongi vaenukõneseadused peamiselt kasutusel poliitiliste, ideoloogiliste ja maailmavaateliste oponentide vaigistamise relvana ning kuna Euroopa Liidus, USA-s ja Kanadas on võimul vasakpoolsed ja liberaalid, on need seadused “välja timmitud” konservatiivse maailmavaate pihta käivateks. Ja muidugi saavad nende seadustega agressiivset survet avaldada uusmarksismi kaitsealused, kõikvõimalikud marginaalsed vähemused.

Uued Uudised