Oleme siin Eesti korralises vabariigis jõudnud selleni, et meid valitseb raudpoltkindlate kätega grupp seltsimehi, keda toetab vaid alla 20% rahvast. Aga rõõmustagem, sest „hea uudis” on see, et senise käpardliku ja korrumpeerunud valitsemise kurja juur, diktaatorlikud sotsid, on pildilt maha pühitud, tühistatud.
Kus nüüd saab heaperemehelikult riiki juhtida, majandust ja julgeolekut kasvatada! Juba on uuendatud-remonditud seltsingult esimesed refiparadiisi kevadekuulutajadki rahvale ilmutatud. St lubatakse makse langetada (saite õigesti aru – mitte tõsta!) jmt toredaid asju. Ning imede-ime, plaan on ka tervelt 20% ametnike arvu vähendada! Sest, teate küll, raha kulub ju igale poole, tuleb kokku hoida.
Siinkohal tahab allakirjutanud kodanik ennast palavalt armastavate juhtide algatusele oma kõhna õla alla panna tagasihoidliku ettepanekuga.
Jutt on nimelt presidendist kui institutsioonist ja selle kurvast saatusest siin Maarjamaal. President peaks idee järgi olema rahvast ühendav, poliitilisi jõude ja mullistusi tasakaalustav jõud, riigijuhtimise moraalne kompass, meie Au, Mõistus ja Südametunnistus. Niiöelda Rahva Isa (või Ema), kes vajadusel viibutab näppu korruptantide ja valetajate suunas, kutsub korrale pahasid riigivalitsejaid, hoolib vaestest ja väetitest, seisab EV põhiseaduse, eestlaste kestma jäämise, hea hariduse ja kultuuri eest, tunnustab tublisid lasterikkaid peresid, aitab oma vaimuvalgusega meie riigilaevukesel hoida tormistel vetel õiget kurssi. Seda ja palju muudki loodab eestlane selles vastutusrikkas ametis olevalt presidendilt.
Taasiseseisvunud maarahvas sai alguses Riigikogule esitamiseks valida koguni kahe kandidaadi vahel, et Kadrioru lossi saaks troonile oma Unistuste President. Riigikogu eelistas siiski rahva lemmikule hr Rüütlile Lennart Merit. Siinkohal sai rahva valimisõigus ka jäädavalt otsa. Nii Lennu-taadu kui hiljem hr Rüütliga oli enamus lihtinimestest üsna rahul, ainult seda isevalimise õnne nutetakse siiani taga. Kuskilt poliittagatubade hämarusest on Kadrioru lossi maabunud mitut sorti valgustavaid (ütleks isegi, et lausa pimestavaid) moraalimajakaid. Oleme selles rollis näinud nii nätsu närivat ja kenasid daame armastavat kikilpsu kui ka moblaga entusiastlikult Ukraina eest võidelnud naisepeksjate sõbrannat. Roosiaia vastuvõttude ja riiklike autasudega on pärjatud igal aastal järjest „erilisemate” teenetega persoone…
Nii on iga aastaga meie Moraalse Laterna valgus üha tuhmimaks muutunud ja nüüdseks lõplikult kustunud. Või oskab keegi öelda, kas Eestis on veel üldse presidenti? Kas vilgub üha enam maad võtvas eetilises ja moraalses pimeduses kuskil kasvõi üksainus täht või pisikene küünlatulukenegi?
Kas keegi on kuulnud jõulist sõnavõttu, üleskutset päästa meie rahvas väljasuremisest, seada riigi prioriteediks lahendada demograafiline kriis? St, et oleks vaja oluliselt tõsta paljulapseliste ja noorte perede toetust laste kasvatamisel, kodu rajamisel? Tunnustada kõikvõimalikul moel emaks-isaks olemist, laste kasvamist tugevas hoolivas peres? Kas nägime otsustavat sekkumist paljulapseliste perede toetuste vähendamisele, laste huvihariduse jmt toetuste kärpimisele? Väärastunud woke-ideoloogia, haige ja ajuvaba sooteooria pealesurumisele lastele ja noortele, nende vaimsele sandistamisele läbi avalikus meedias vohava propaganda, „vähemuste” mtü-de, riigi haridusprogrammide?
Veelgi enam, kas kuulsime otsustavat hukkamõistu vana-aasta õhtul rahva raha eest ülalpeetavas riigitelevisioonis näidatud perversse drag-show teemal, kus rõve seltskond mõnitas avalikult rahvuslikkust ja eluandvat emadust? Kas laideti tagantjärelegi õõvastavat, Pol-Poti võikaid veresaunu meenutavat pilti, kus etenduses virutas sünnitusmasinana kujutatud eesti rahvariides „ema” vastu maad oma vastsündinud beebisid? Eeskuju ja meelelahutus, äge show aasta kõige kaunimal õhtul teleri ette kogunenud lastega peredele, noortele?
Kellelt me moraali ja eetika eest seisja rolli üldse saame oodata? Selliselt presidendiks kutsutavalt refivalitsuse ustavalt käpikult, kelle kabinetti hiljuti valiti välisnõuniku ametisse tööle keegi Margus Kolga. Kas „soliidse” mineviku või lastearmastuse pärast? Teatavasti on tegemist korruptsiooni, riigisaladuste avalikustamise ja ametiseisundi kuritarvitamise eest karistatud ning kommionudele omase fotograafia-hobiga, internetiski asjatava isendiga…
Kuigi, ega see pole esimene Eesti riigi esindaja, kes meie mainet välismaalaste seas kujundab. Meil istub isegi parlamendis üks lugupeetud onu Marko, kellele ka meeldib pildistada lapsukeste paljaid pepusid ja kes selle hobi järgi kaugel üle piirigi kuulsaks saanud… Kas meie Rahva Isa astus laste ja Eesti maine kaitseks üles? No mis te nüüd, pole ju probleemi, sest isegi uurimisorganid ei leidnud põhjust lähemaks uurimiseks. Ka presidendiproualt pole kuulnud poolt silpigi ei hobifotograafide, perede-laste kaitse ega üldse mitte mingil muul olulisel teemal. Kadriorust kuuleb ainult positiivseid sõnumeid, tühje kõnesid ja vahel harva ka leebeid vihjeid „veel kohati esinevate puudujääkidele” nagu seda kommunismiehitamise ajal meedias võis kuulda-lugeda.
Meenub lapsepõlvest asjakohane lauluke, kus ka üks tore rahva juht ja riigiisa oli kommunistliku eetika ja moraali eest seisja. Lenini-nimeline muhe onu hoolis väga lastest, võttis neid sülle ja silitas hellalt pead…
Kas astus keegi Kadriorust inimõigusi maha tallava koroona vaktsiiniterrori vastu, mille ohvrite arvu me siiani ei tea? Noorte ja laste vaktsineerimise vastu? Ja selle kuritegeliku farmaäri praegugi jätkuva propaganda vastu?
Või protestinud enneolematult Eesti loodust, majandust ja inimeste elukeskkonda hävitava Rail Baltica, tuulikute ja muu kliimahulluse vastu? Või Eesti riigikaitsesüsteemis ja poliitikas vohava karjuva ebakompetentsuse, saamatuse, Eesti relvituks tegemise (relvade ärakinkimise) ja välispoliitika olematuse vastu? Seda olukorras, kus sõjaoht on lausa käegakatsutavaks muutunud? Rääkimata põhiseadusest, normaalse parlamentarismi kultuurist ja demokraatia seadustest refivalitsuse-tankiga ülesõitmisest, rahva sunnismaiseks kerjuseks muutmisest, oma võimu e-valimistega igavaseks ajaks tsementeerimisest? Kas oleme kuulnud presidendi nõudmist, et see ebaseaduslikult võimu haaranud ja praeguseks täielikult rahva usalduse kaotanud korruptiivne elektrimolekuli ajumahuga valitsus tagasi astuks?
Asjatu lootus, kõrvulukustav vaikus. Ongi rumal küsimus, sest iga normaalne inimene teab, et käpikutel pole ju oma seisukohta, nemad liiguvad sinna, kuhu peremehe käsi juhib. Ja tühi koht ei häälitse.
Siit ka loogiline ja konkreetne maksumaksja rahade kokkuhoiu meede – lõpetada olematu institutsiooni üleval pidamine, raha tühjusesse pildumine!
Igaüks võib ise seadustest kokku arvutada, kui palju läheb aastas maksma mitte ainult presidendi vaid ka tema proua ja vajadusel kogu perekonna toetamine nende surmatunnini. Praegune presidendi põhipalk olla 9200euri kuus, mis aprillis järjekordselt priskelt tõuseb, pluss 20% esinduskuludeks, kantselei koos personaliga, autod-autojuhid, pluss lähetused jmt. Lisaks prouale esinduskuludeks 30% härra palgast, kogu elamine jne. Pensionile minnes härrale ametipensioniks 75% palgast, pluss oma büroo, sekretär, nõunik, eluase ja selle kulud, auto koos autojuhiga, esindus- ja reisikulud ja prouale kuutasud ja muud, analoogselt härrale võimaldatud seisusekohased nipped-näpped… Ja neid presidente oma perede ja kaaskondadega tuleb ju riigi palgale aina juurde… Liig mis liig üha vaesemaks jäävale rahvale!
Oma aja ära elanud kasutute Presidendikäpikute koht on ajaloo prügikastis. Kuid olles maamatsid, aga ikkagi inimesed, jäädvustagem ausalt ka mineviku piinlikumaid hetki. Paneme kurikuulsad tegelased nagu muistegi kas laulu või anektoodi sisse, joonistagem-jäädvustagem pildiraamatutes, komöödiates, skulptuurides jne. Rahvuslikke käpikuid saab hoida muuseumides või panna hoopis rahvale raha teenima. Tallinna vanalinnas ja mujal turistilõksudes müüdavad vene matrjoškad oleks juba ammu pidanud asendama meie kodumaiste suveniiridega. Andekatel käsitöömeistritel saab sellega olema lõpmatu inspiratsiooniallikas presidendikäpikute või -käpiknukkude, -ahjualuste, -rehepappide, luua seljas ringi tuuseldavate naissoost tegelaste jmt. näol rahvuslike turismimeenete loomiseks …Raha tuleb, kopik kukub nii töörahvale kui ka maksudena riigile! Teeme ära!
Monika Prede Otepäält