Olen spordiinimene, käin jooksmas ja sõidan jalgrattaga, seega peaksin ma olema väga rahul sellega, kuidas Tallinnasse kergliiklusteid ehitatakse. Aga ma ei ole, sest ma tean, et tegelikult ei tehta seda minu jaoks, vaid inimesed tahetakse autodest välja tõsta. Pealegi ei käi ma rattaga asju ajamas, vaid ainult sportimas. Ma ei tunneta, et toimuv oleks minu heaks.
Üliõpilasena käisime sageli seltskonnaga “Teeme ära” ja teistel sarnastel aktsioonidel. Käin praegugi, aga nüüd on neist üritustest sära kadunud. Teeääri koristatakse ikka, aga üldpilt on kuidagi valeks muutunud – looduses on prahti ehk vähem, aga kui lähed toidupoodi, siis praktiliselt kõik on plastiku sees, selle vastu ei võitle enam keegi.
Olen alati olnud Ida-Virumaa kaevanduste ja tossavate korstnate vastu, aga nüüd olen selles küsimuses tuimaks muutunud, sest põlevkivi kasutamise vastu võitlemine on läinud mingit valet teed, selle võitlusega oleme saanud kalli börsielektri ja kaotanud odava oma elektri. Lisaks tahetakse hakata kaevandama fosforiiti, maavara, mille ammutamise vastu Nõukogude ajal võideldi. Ei tundu, et tänane poliitika oleks Eestimaa segikeeramise vastu, lihtsalt ajad, sündmused ja inimesed, kes kaevandada tahavad, on teised.
Olen olemuselt roheline, aga rohepööre ei innusta enam, kui vaatan tuulikuid ja plaane Eesti neid täis ehitada. Tuulik ja päikesepaneelid ei ole ju loodus, see on tehismaastik. Kui kõnnin raba laudteel, ei tohiks üle rabamändide mingid pöörlevad tornid paista. Ma ei arva, et nendega me Maa päästame.
Mida ma tahan öelda? Seda, et neil ettevõtmistel ei ole hinge sees. Tehakse kõrgelt tulnud käsu peale. Tehakse, sest see on trend. Tehakse, et poliitilisi punkte teenida. Tegelikku kasu ei tule millestki, aga hing on kõige selle peale õõnes.
R. T.
tallinlane