02.09.2025
Sellist riiki karda nagu kurja koera.
Käisin ühel Tallinna turul (nime jätan arusaadaval põhjusel ütlemata) aiasaadusi ostmas. Mitmed juurikamüüjad ütlesid välja oma soovi: kui võimalik, makske sularahas.
Tulin meelsasti nende soovile vastu, turul käimiseks ongi mul alati sularaha ligi. Neid müüjaid aga maksupetturiteks ma ei pea, paneksin diagnoosiks pigem “riiklikust maksupoliitikast tekkinud maksutahtevaegus”.
Riigivõimul on mingi kummaline arusaam elust, et kui nemad rahvast koorivad, siis too peaks vastama “maksutahtega”. Tegelikult see nii ei käi. Kui röövel võtab teilt vägivallaga ähvardades rahakoti, siis te ju ei ütle, et mul on osa raha aluspükste rinnataskusse peidetud!
Kogu see värk, et kui makse tõsta, siis jääb rohkem raha kätte, kõlab umbes samamoodi nagu see, et kõrist pigistades pääseb rohkem hapnikku kopsudesse.
See on ülimalt naiivne, kui riik meie taskuid tühjendades koputab meie südametunnistusele, et me taskud uueks rööviks täidaksime. Välja on mõeldud maksutahe ja kaitsetahe, aga riik kummassegi ei investeeri. Tema ütleb Nursis eestlase kodu lammutades, et kui sa ei ole nõus loobuma pühamast asjast, oma kodust, oled Putini agent ja too tuleb nagunii ja võtab selle ära.
Rahvas ei taha mittepatrioot olla, aga igaks juhuks on tal nüüd rahataskus ka sularaha, et kümnisevõtjaid ostu-müügitehingust kõrvale jätta. Küll Michal häda korral 800 miljonit ämma kapist välja tõstab.
L. S. (autor on toimetusele teada)