Mõni mõte samal teemal, millest kunagi Eesti meedias kirjutasin ja arvamust avaldasin. Kuigi möödas on oma mitukümmend aastat.
Vahepeal on aeg ja olud muutunud, seda olukorda, kus olime, enam pole. Paraku ei ole midagi vist muutunud, peale aja, sest uuesti on päevakorras kuradi plaani järgi samad teemad. Kuidas kellelegi kangastub, aga ma tahaks tuua esile vanglate teemat.
Enne Tartu Vangla loomist oli Eestis kinnine vangla Tallinnas, nn Patarei Vangla, üks vangla meestele Tallinnas, üks vangla naistele Harkus ja kolm laagrit Rummus (üks “pehmem” ja kaks range režiimiga kolooniat). Lisaks oli neile nn “keemikute” asulad, kus olid tingimisi vabastatud vangid.
Süsteem oli väga täis asustatud vangidega nende asukohas. 3000 kinnipeetavat vanglas oli normaalne vangla kohta (oli ka aegu Rummus, kus oli 5000 ja kolmekordsed narid). Vajadusel oli võimalus ka saata vange laia Nõukogude Liitu. Praegu pole neid kuhugi saata.
Esimene vähenemine vangide arvus toimus peale Eesti Vabariigi taas asutamist ja peale vene vägede lahkumist Eestist (kes tegelikult valvasid ka vanglaid). Peale Moskvas toimunud putši, ehk riigipöörde katset (PS! Olin seal ja ootasime tankide torude ees surmanuhtlust terve päeva, sest siis oli selleks antud korraldus – vabastada vanglad poliitvangidele), hakati vene vägede poolt asju kokku pakkima ja lahkuma.
Vanglad jäeti maha tegelikult hetkega, päevapealt. Selleks oli vaja Eestist omasid, kes sellega tegeleksid, aga neid ju polnud kohe võtta. Oli aeg, kus vanglates oli kaos, toimis vaid väline valve, kus vaid vangla välist piiret valvati. Sees valvurid puudusid.
Süsteemi taastudes, vanglaid üle võttes, sai riik asja kontrolli alla. Järk-järgult hakati oma süsteemi looma, korrastama kaost. Muutus ka kõige olulisem – ENSV Kriminaalkoodeksist sai karistusseadustik. Nimi muutus, aga palju sellest jäi samaks. Karistusmäärad muutusid, paljud vangid sellega ka vabastati, aga sisu jäi samaks. ENSV ei kadunud kuhugi ka selles. Paljus on siiani.
Tõeline nn “reformatsioon” toimus aastal 2010, kus muutus kõik – kohtutele anti sisetunde (mitte faktide alusel) otsustusõigus, prokuratuur sai kohtumenetluses absoluutse võimu, kus advokatuur jäi minevikku (prokuratuur esitab senini kohtule vaid seda, mida ise peab oluliseks, isegi kohtunik ei tea kõiki asjaolusid; prokuratuur teeb süüdistuskokkuvõtte omal äranägemisel, mille vastu kohus ei saagi midagi väita, sest ei tea kõiki asjaolusid; advokaat on vaid “leevendav” esindaja, kelle mõte asjas üldse puudub).
Karistusseadustiku tulekuga vaadati üle vangide paragrahvid ja karistusaeg. Sellega vähenes kinnipeetavate arv koheselt, oli aeg kus iga nädal vabanes mitukümmend vangi tänu uuele koodeksile ja hiljem aina vähenes vangide arv. Palju ressurssi vanglas jäi kasutamata, palju tööjõudu ja vahendeid jäi jõude. (Muide, kuna ma olin KGB vang siis ja minu toimik kadus jäljetult … kui oli aeg minu karistust korrigeerida, ehk mind pidi vabastatama poole ajaga, siis seda ei juhtunud, sest toimik oli kadunud. Olin kuni lõpuni vangis.)
Siis hakati otsima lahendusi. Esimene asi, mis inimesele pähe tuleb, on ikka ju koondamine. Teiseks kärpimine ja kolmandaks kinni panek. Nii ka aastatega juhtus ka selles süsteemis.
Esiteks suleti Rummus 3. tsoon, ehk kergem režiim. Siis 4. tsoon, ehk Ämari vangla. Kõige kauem pidas vastu 2. tsoon, ehk siis juba Murru Vangla (oli mingi aeg ka Rummu Vangla). Patarei Vangla (Tallinna Keskvangla) läks hingusele seoses Tartu Vangla avamisega ja üle kolimisega. Tallinna Vangla (5. tsoon) läks kinni uue Tallinna Vangla avamisega Lasnamäe servale. Harku vangla, kus viimasel perioodil olid lisaks naistele ka “vanemad härrasmehed” vangis, läks kinni seoses Tartu Vangla avamisega ja sinna ümberkolimisega. Avavanglatega oli omaette lugu.
See on siis sissejuhatuseks teemasse.
Oluline kõige selle pika ajaloo juures on, et seda nn vanglateenistust on juhtinud tänini tegelikult vaid kolm meest: Rein Laid, Priit Kama ja Rait Kuuse. See teeb sellest väga killustatud valdkonna.
Rein Laid oli mees, kes pidi läbi viima enamus uuendusi, nõuka ajast tooma asja meie vabariiki. Ta oli ka südamega mees ja mul oli temaga isiklikult au olla koos Issanda ees palves, kus ta ise otsis vabanemist ja päästet. Tema oli ka mees, kes ei pidanud paljuks mind viia ETV otsesaatesse, asjadest rääkima ja jumalasõna kuulutama, kui olin veel vang (ainukene kord ajaloos). Tema kaudu jõudsid enamus usklikke vanglasse kuulutama ja abi viima, tema ajal loodi vanglatesse palvemajad või kabelid. Rein oli Issanda käte ilming selles ajas.
Priit Kama võttis asja üle riigi liberaalse võimupöörde tulemusel. Siis hakkas muutuma liberaalseks meie riik ja ka vanglas algas türannia ning isolatsioon. Kama tegi asjast kamajahu. Tema ajal sai teoks Tartu Vangla rajamine, Viru Vangla rajamine ja Tallinna uue vangla rajamine. Kõik betoonist ja südameta monstrumid, milledega nüüd ei osata midagi peale hakata. Põhimõte oli (Kamal): välja juurida autoriteetsus vanglatest, hierarhia kaotada – justkui see oleks inimkonnas võimalik. Vaatamata betoonseintele ja vangidelt igasugu võimaluste ja õiguste ära võtmisele ei muutunud muu, kui, et idiootsus ja vangivalvurite piiramatu võim kasvas. Ta valitses kuni ta sai aru, et enam ei saa riigilt raha oma süsteemi ja ei saa oma võimsaid plaane (kus vangid oleksid seina küljes ja toiduvoolikuga) rakendada. Temast sai siis kohtunik. Vanglasüsteem vabanes kulukast rahaküsijast ja despootlikust riigiametnikust.
Rait Kuuse on noor mees, kes praegu haldab vanglasüsteemi. Isiklikult olen kohanud vaid head meest. On väga meeldiv olnud suhelda, kes kuulab ka nõuandeid. Tundlik, tark, entusiasmi täis ja agar. Aga, enam pole need ajad, kus midagi selles süsteemis on väga teha. Oleks Rait olnud Priidu asemel, oleksime Rootsi vangla tasemel juba ammu, kusjuures vaevalt siis neid kulukaid uusi vanglaid tulnud oleks, pigem Rummus olevate reform. Aga nüüd on vaid riismed Rummust ja kahjuks vaid seisavad ja lagunevad. Miks ei renoveeritud Murru ja Ämari vanglaid, on Eesti vanglasüsteemi kallis ja hirmus möödapanek.
Kuna vangide arv on vähenenud tunduvalt, siis on nüüd Kama ehitatud monstrumitel “vesi ahjus”. Mida teha kolme vanglaga, mis on ilmselgelt liiga suured meie riigi jaoks?
Siis, kui Tartu Vangla loomine oli kavas, käisin läbi ka Tartu Maavalitsuses Priit Kamaga, kes oli seal siis justiitsministeeriumi esindaja. Tegelesime asjaga sotsiaalministeeriumis, kus olin programmi nõukogu liige. Ajasin ise asja. Siis tellis ajaleht Postimees minult artikli, et mida arvata sellest “imelikust ja võõrast asjast Tartu linnas”. Ma uurisin ja kirjutasin, kuigi oli raske, sest riigi seisukoht juba oli paigas – senised vanglad lähevad kinni. Punkt. Tartu linna ja ka justiitsministeeriumi (sh Kama) seisukoht oli, et ikka tuleb 500 vanglakohta kinnipeetavatele. Njah, lugege mu huultelt: tuli ikkagi 1000! Kambritesse pandi algul üks voodi, kuhu peale kontrolle pandi teine koht peale, ehk voodist sai nari. 2 x 500. Nii see trikitamine käib tänaseni.
Nüüd me ei tea, mida peale hakata nende tühjenevate monstrumitega, vanglahoonetega, valvuritega jne. Me saime nõuka ajast ka igasugu hooneid, mis olid grandioossed, aga aja käigus see vajadus kadus ja asi sai kummuli lükatud või maa muuks otstarbeks ära kasutatud. Huvitav, et nüüd me ei mõista seda ala (Tartu linnas!!!) kuidagi mõistlikumalt kasutada muuks otstarbeks. Seal aia ääres ju on juba muud tsiviilobjektid! See ei ole mineeritud ala, et ei saa muuks otstarbeks kasutada. Lammutamine toimuks mõne päevaga ja odavalt. Aga ei, justiitsministeerium peab sellele hinge hinnaga täituvust otsima. Programm on, et otsime vange juurde!
Valitsus, mille võimu all oleme, on otsustanud justiitsministeeriumi kaudu, et toome sisse võõrad väed. Toome Rootsist moslemite jõugud, samad, kes on korraldanud vägistamisi, tapmisi ja narkokaubandust Rootsis.
Justiitsminister kaitseb ihu hinnaga seda plaani. Arutelud ja seisukohad on lausa idiootsed. Nagu näiteks, et: “me toome siia Rootsist ainult nooremaid vange” või “me saadame tagasi, kui peaks probleem / haigus olema”. Halloo! Kas pole mitte nooremad moslemid kõige radikaalsemad (aga nendest just tahab Rootsi riik vabaneda) ja kas pole mitte niisama raske tagasi kedagi saata kui ka tuua siia? Mõistusest pole mõtet siin rääkida, on selge, et meie riigi juhtidel pole seda enam ammu.
Paneme kinni selle Tartu Vangla. Lihtsalt, kulud olid, tore oli – head aega!
Kõike on võimalik korraldada Tallinnas ja Viru Vanglas. Pole vaja rohkem.
Laseme lahti sellest nõuka aegsest kammitsast, et kui on asi, siis peab seda ka ülal pidama ja hoidma, et see ju on olemas. Teeme asja ikka mõistuspäraselt!
Las minna.
Veiko Lijur