22.02.2018
Kersti Kaljulaid, Arnold Rüütel
Lugege kindlasti tänasest Maalehest intervjuud president Kersti Kaljulaidiga! Mitmed tema väljaütlemised tekitavad tõsise küsimuse — missuguse riigi ja rahva huve ta oma ametikohustusi täites ikkagi esindab?
Ühelt poolt põrutab president, et ta on uhke patrioot, talle on väga tähtsad rahvariided ja Eesti loodus ning ta saavat kogu oma jõu siit, Eestist. Kõlab hästi, eks? Samas aga esineb Kaljulaid seisukohtadega, mis tõstavad rahvusmeelsetel ja analüüsivõimelisematel inimestel ihukarvad püsti. Muu hulgas sedastab Kaljulaid:
“Ohus pole tingimata ei eesti keel, kultuur ega kestmine.”
“Mina küll tahaksin, et ka Eesti väikelapsed saaksid keelekümmelda: saksa keeles, inglise keeles, prantsuse keeles. Kui lasteaialapsega suheldakse teises keeles, siis ta õpibki ära ka selle teise keele.”
“Minu arvates 15–20 aasta pärast me näeme, et see mure, et meie maapiirkonnad jäävad tühjaks, oli tegelikult asjatu.”
“Meie sissetulekute tase ei ole väike.”
“Meie maalapp on 1,3 miljoni inimese jaoks väga suur. On selge, et pikas perspektiivis selline imekaunis maalapp tühjaks ei jää.”
Analüüsigem, mida president öelda tahab. Kahtlemata on keeleoskus tervitatav, aga presidendi soositud sisuline kakskeelsus on hoopis midagi muud. Kakskeelne inimene kuulub korraga kahte kultuuri ning pikemas perspektiivis on selge, et kaotajaks jääb Eesti. Kakskeelsust kui ideaali propageeriv poliitiline juht on põhimõtteline multikultiglobalist ja eesti kultuuri ohustaja.
Kuidas aga nimetada inimest, kes ei märka reaalselt toimuvat maapiirkondade tühjenemist ega tunne selle pärast muret? Pime? Rumal? President võiks tutvuda statistikaga, kui palju on Eesti külasid viimase paarikümne aastaga tühjaks jooksnud.
Samamoodi teevad ettevaatlikuks presidendi sõnad, et meie maalapp on liiga suur ja ega see tühjaks ei jää. Millele Kaljulaid vihjab? Kas sellele, et Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas tahavad miljonid inimesed omaenda kokkukeeratud jamade eest põgeneda ja just meil on neile uut eluaset pakkuda?
Ja siis veel sissetulekud… Meie palkasid MITTE VÄIKSEKS pidav inimene peab samuti olema pime! Kui me muidugi ei võrdle oma sissetulekuid Bangladeshi või mõne muu kolmanda maailma riigiga. Viimastega võrreldes teenivad eestlased hästi. Paraku see teadmine väljarännet Eestist teistesse Euroopa riikidesse ei pidurda.
Küsigem nüüd kiuslikult: kuidas ometi saab Kaljulaid pidada end Eesti patrioodiks?
Esimene seletus: me ei saa 100% välistada, et president ongi lihtsameelne. Rumaluke, kellel on elus edasijõudmiseks vajalikku pealehakkamist, kes oskab endise euroliidu raamatupidajana numbreid kokku liita ja mõelda majandusliku kasu kategooriates, aga kes on paraku täielik võhik maailmapoliitika, rahvusvaheliste suhete ja kultuuri vallas.
Tõenäolisem on aga, et president teeb meile samasugust mimikrit nagu tegi seda Eesti poliitiline nomenklatuur nõukogude ajal.
Mimikri – see on rahvapäraselt väljendudes enda ehtimine võõraste sulgedega ehk veidi keerulisemalt sõnastades identiteediloome, kus kasutatakse teisele liigile, keskkonnale või kultuurile omaseid tunnuseid. Mimikri on levinud loomariigis, mis aitab näiteks oksa või puulehe väljanägemisega mutukatel end tühja kõhuga lindude eest kaitsta. Inimeste seas kohtame mimikrit, kui kalleid firmarõivaid kandev isend püüab näidata end rikkamana, kui ta tegelikult on.
Mimikri on omane pajudele poliitikutele. Nad näitavad erinevate märkide abil, kuidas nad viibivad valijaga samas väärtusruumis, aga tegelikkuses saadavad korda riigile ja rahvale kahjulikke tegusid. President Kaljulaidi väljaütlemised veenavad üha enam – tema rahvarõivaste all peidab end Brüsseli standarditele vastav pükskostüüm.
Ka Nõukogude ajast mäletame, kuidas näiliselt soositi kõike rahvuslikku – peeti laulupidusid, esitati rahvalaule, tantsiti rahvatantsu –, aga selle varjus toodi Eestisse massiliselt nõukogude sõjaväelasi ja tööjõudu, eesmärgiga luua uus nõukogude inimene, kelle emakeel, mõistagi, pidi olema vene keel. Nagu siis öeldi: pealt rahvuslik, sisult kommunistlik. Õnneks selle eesmärgini ei jõutud, sest impeerium varises enne kokku.
Poliitilised ja kultuurilised protsessid praeguses Euroopa Liidus ei ole oma olemuselt erinevad. Me võime rääkida sellest, et eesti keelel on EL-is ametlik staatus, kuid sellest on vähe tolku, kui me vabatahtlikult – ja kõrgeimate poliitiliste liidrite heakskiidul! – muudame oma kõrghariduse inglisekeelseks ja soovitame oma lapsed kasvatada kakskeelsetena. Loomulikult ei muutu eesti keel köögikeeleks üleöö, aga kui ingliskeelseks on muudetud kõrgkool, järgneb peagi gümnaasium, põhikool ja algkool. Nii on lapsele kasulikum, nii saab ta suurema tõenäosusega tööle Silicon Valleysse ja Wall Streetile, kõlab entusiastide suust peamine argument.
Väikesed kultuurid ja riigid on alati ohus ja nende säilimise nimel tuleb pingutada. Ei piisa sellest, kui panna selga rahvariided ja kinnitada, et ollakse patrioot. President Kaljulaidi väljaütlemised ei lisa usku sellesse, et ta lähtub oma tegevuses põhiseaduses sätestatud eesmärgist tagada Eesti riigi ja kultuuri kestmine läbi aegade. Kaljulaid on president, kelle jaoks on peamiseks väärtuste mõõdupuuks üksikisiku läbilöögivõime rahvusvahelisel turul.
Selliste väärtustega poliitilised juhid tõukavad rahvusriikluse ideele rajatud Eestit vältimatult kuristiku suunas.
Aga õnneks on rahval on valida, kas hüpata kuristikku kohe ja vabatahtlikult, vantsida selles suunas allaheitlikult, pea norus või osutada vastupanu – lennutada judomaadleja kombel kuristikku hoopis tõukajad. Ajalugu näitab, et kriitilistel hetkedel suudavad eestlased end kokku võtta.
UU
LOE LISAKS:
Kersti Kaljulaid: on selge, et selline imekaunis maalapp tühjaks ei jää