10.03.2018
Tõrvikurongkäik 2018
„Lugupeetud Eesti Vabariik, vanust oleks Teil justkui omajagu, aga käitute ikka nagu poisike!
Te alustasite hästi! Tahtes kasvatada üles oma rahvast, kes oleks ustav oma maale, keelele ja kultuurile- ustav Eestile! Inimesed, kes oleksid õiglased, väärikad, töökad ja kellele riik võiks loota. Aga kellele ja millele saab loota täna? Olete langenud tagasi oma varem seatud alustest, väärtustest ja põhimõttetest, et kallihinnalist haridust on pakutud ülbetele, jõhkarditele, valetajatele, vassijatele ning osalt lausa kurjategijatele. Neile, kes oma teadmisi ei kasuta riigi ehitamiseks, oma rahva hüvanguks ega järeltulevate põlvedele kasuks, vaid et nad enam kurja teeksid, riiki ja rahvast nööriks ja rööviks, valetaks ja vassiks.
Piinlik, 100 aastat, kuid rahvas ei tea, kes ta on, mida tahab ja mille eest ollakse nõus maksma kallist hinda. Täna iseloomustab riiki kahanev rahvaarv, vaikiv keel ja taanduv meel, raugev jõud ning viljakail maadel valitsev põud. Ja oh seda piiritut ahnust, millega müüakse ettejuhtuvale kõik. Isegi logo ei räägi selgelt meelt ja tõde. Mis number on kaheksateist? Peaks ju olema justkui sada, juubel? Või kardetakse niiväga seda suurt numbrit? Kas kardetakse vaadata peeglisse ja kohtuda reaalsusega – tunnistada läbiproovitud tõsiasja- et ilma tõe, vaimu ja moraalita haridus ei ole haridus, vaid saast, millele omariiklust ehitada ei saa ega tohi. Aeg on pöörduda tagasi oma juurte juurde ja sättida kurssi, et rahvusriik – see päris oma ja ehe – lootusetult ei kaoks.“
Kes nüüd täpselt teab, kas just selline võiks olla Peeter Põllu kõne oma Vabariigile täna, millele ta aluse aitas rajada ja kellest sai 24. veebruaril 1918 Eesti Vabariigi esimene haridusminister ning kelle elu viljakamat perioodi algust võisime tähistada just koos Vabariigi sünnipäevaga. Mõlema tähtsust on raske üle hinnata. Nad on teineteisega nii lahutamatult seotud, et raske on aru saada, kes kellele impulsi andis ja kes kellele edu võlgneb. Igal juhul räägime täna Eesti Vabariigist, aga liiga vähe nendest, kes olid vabariigi ja eestikeelse hariduse sünni juures. Tegelikult vaatavad vanemad inimesed heldimusega oma haridusteele ja tollastele väärtustele. See aga annab natuke aimu ja tunnustust just sellele, millele olulisele Põld oli tegelikult aluse pannud. Ja mis oli Põllu teened? Peeter Kreitzberg tituleerib teda riigi vormijaks ning lisab „Põld liitis kõik, mida liita annab. Ametite ja aukohtade poolest oli ta esimene Eesti haridusminister, esimene eestikeelse kooli direktor, emakeelse ülikooli looja, kuraator ning pedagoogika professor, poliitik, Vabadussõja reamees, kümnete seltside esimees. Lisaks oli ta teoloog ning sügavalt usklik inimene, elu ja olemise mõtestaja, 11 lapse isa, värvikas kõnemees, aatemees, andja, kes seejuures endast liialt vähe hoolis.”
Temast sai rahvusliku kasvatuse eestkõneleja, keda kannustas riiki ehitama usk eestikeelse ja meelse hariduse võimalikkusesse. Tema arvates teostub rahvuses inimsus, lähtudes J. H. Pestalozzi sõnadest: „Saagem inimesteks, et me võiksime olla riigid!”
Eestlaste rahvustunde tugevdamine kasvatuse kaudu oli tema peamine „programm”. Tänapäevale üsna kohaselt kõlab rahvastiku kasvatuse kongressil öeldu: „Meie rahvas on imelik, häbeneb võõrkeelt kõnelda vigadega, aga eesti keeles vigu teha meie inimene ei häbene.” Paljas rahvuslikkude pooside võtmine ei aita, kasvatuse kestev mõju tuleb seesmistest väärtustest ja nende taotlemine olgu meie rahvusliku kasvatuse ülim eesmärk”, leidis ta.
Tema koolipraktika, suur lugemus ja usk rahvuslikku haridusse lõid temast sihiseadja ning kõige olulisemate haridusettevõtmiste käimakükkaja Eestis – nn valgustatud poliitiku. Temast sai Eesti oma hariduspoliitika kujundaja. 1917. a tema kokku kutsutud kahel rahvahariduse kongressil oli õpetajate huvikeskmes eesti keel õppekeelena, koolivõrgu ümberkujundamine, kutseomistamise süsteem ning palgad. Tema kõned andsid mõlemale kongressile sisu ja suuna.
Peale seda kutsuti kokku Eestimaa ajutine maanõukogu, mis oli esimene demokraatlikult loodud juhtorgan ja toetas ka Eesti oludele vastava haridussüsteemi ettevalmistamist. Põllust sai haridusosakonna juhataja, kus ta sai realiseerida juba 1911. läbimõeldud ideid – tegeleda kogu iseseisvuseelse aja emakeelse hariduse peaideoloogina õppekavade ning koolikorralduse põhimõtteliste alustega. Selle töö tulemusena valmib 1917. „Eestimaa koolivalitsuse ajutine korraldus”, mis rajas nii alg- kui ka keskkooli uutele alustele ja kehtestas põhimõtted, mis said ka Eesti Vabariigi kooliuuenduse nurgakiviks. Lõplikult sätestati eesti keel õppekeelena ja kohustusliku õppeainena kõikides Eesti Vabariigi koolides Eesti ajutise valitsuse määrusega 2. detsembrist 1918.
Kõige intensiivsemaks kujuneb Põllu jaoks ministri aeg 1918. a, kus ta esmalt komplekteerib ministeeriumi ja kindlustab emakeele õpetamise koolides. Kahjuks jääb ministri aeg lühikeseks. Hiljem töötab Tartu Ülikoolis kuraatorina ja on seotud emakeelse ülikooli loomisega.
Meenutades oma ajalugu ja oma riigi vormijate teeneid, oskame olla tänase üle tänulikud ning vaadata lootusrikkalt homsele.
Peeter Põld (12, juuli 1878- 1. sept. 1930) Sündis Jõhvi vallas, Rakvere kreisis, kuulus Eesti Rahvaerakonda, 1917-1919 Eesti Ajutise Maanõukogu liige, 1918 Eesti Vabariigi haridusminister, erialalt teoloog, õppis Tartu Ülikoolis.
Allikas: Õpetajate leht
Refereeris ja lisas oma mõtteid Eda Rüütel, EKRE haridustoimkonna juht