22.08.2018
Eesti 200 ümber toimuv tundub justkui messiase saabumise vilets paroodia!
Viimastel päevadel on mitmed poliitikavaatlejad väitnud, et EKRE olevat Eesti 200 poliitikasse tuleku üle ärevil, sest rahvuskonservatiivide nn protestihääled olevat ohus — see on nüüd küll täielik luulu.
Eesti 200 on globalismimeelne, multikultuursust toetav, rahvuslust eitav, pagulassõbralik — kõike seda, mida EKRE ja tema toetajad pole. Isegi teisipäeval, uue poliitkamba erakonnastumise päeval, teatas nende venekeelse poliitika koordinaator Margarita Källo, et nad astuvad esile vene-eesti nn ühiskooli ideega. On keegi kunagi kuulnud, et EKRE pooldaks midagi muud peale eestikeelse koolihariduse – miks siis keegi arvab, et kellelgil venestajal annab rahvuskonservatiivide valijaid üle lüüa? Toomas Sildam on piisavalt staažikas ajakirjanik, aga temagi näib uskuvat, et globalistid hakkavad rahvuslaste hääli ära korjama!
Miks aga on EKRE põnevil? Sest sellist halleluujat, nagu peavoolumeedia ja kartellierakonnad uuele erakonnale laulavad, pole varem kuuldud ega nähtud (tõsi küll, Marina Kaljuranna esileupitamine oli midagi sarnast). Normaalses poliitilises ruumis ütleks iga erakond, keda uus tulija välja võib suruda, et see seltskond ei ole midagi erilist ja teda see ei ohusta. Tänases Eestis aga karjuvad ka need, kelle hääli võiks Eesti 200 ehk ära korjata, talle “Tere tulemast!” See on midagi uut — EKRE-le pole kunagi nii öeldud.
Kiidulaul Eesti 200-le on nagu tellitud, sünkroniseeritud ja siis valla lastud. Peaminister Jüri Ratas tervitab uue erakonna ilmaletulekut, kuigi just Keskerakond peaks neid Narvas kartma. Kummalisel kombel on Reformierakonnas suhteline vaikus, kuigi üks uus anekdoot väidab Kaja Kallast peeglikeselt küsivat: “Peeglike seina peal, kes on Eesti järgmine peaminister?” ja too vastab “K. Kallas!” Kuid Reformierakonna rahulikkus viitab sellele, et nad teavad selle suure poliitmängu tagamaid ja on ise ka selles sees.
Naljakas on ka see, et seltskonnas nimega Eesti 200 on vähe inimesi, sealhulgas vaid paar pooltuntud nime, nagu Narva Kolledži direktor Kristina Kallas, Põlva endine maavanem Igor Taro ja IRL-is põrunud Margus Tsahkna (Priit Alamäe läheb sassi aferist Maria Alajõega) — aga kõik räägivad neist nagu inimestest, kes võiksid ühiskonnas ja võimutasandil midagi oluliselt muuta. 27 aastat taasiseseisvust, mitusada poliitikast läbi käinud tipp-poliitikut ja nüüd tuleb Pagulasabi endine juht ning loob uue Eesti? Minge nüüd, tegu on täiesti tavaliste politikaanidega!
ERR-is esitas politoloog Alar Kilp veel erilise kiidulaulu, nimetades uue loodava erakonna rahvast juhtimiskogemusega tehnokraatide grupiks, “mis oskab linnasid, piirkondi, ühiskonda, inimesi n-ö hallata.” Ja seni pole kuskilt kedagi sellist messiast leitud, kui seda olevat Kristina Kallas oma 12 jüngriga? Kas see kiidulaul politoloogile endale vastu ei hakka? Kus on politoloogi analüüsimisvõime? Sest alles mais avaldas Põlva vallavolikogu oma esimehele Igor Tarole umbusaldust, kusjuures umbusaldamise poolt oli 16 ja vastu kaheksa – mida räägib see tema nn haldamisoskusest?
Kogu see Eesti 200 upitamine on nii tobe, ülepingutatud ja halenaljakas, et sellest peaks iga mõistusega inimene läbi nägema – tegu on hoolikalt ette valmistatud ja järjekindlalt läbiviidava poliitprojektiga, mille eesmärgiks on ennetada Eestis selliseid arenguid, nagu need toimusid juba ammu Ungaris ja Poolas, hiljuti Itaalias, Austrias ja Sloveenias, ning on toimumas Rootsis – ühiskond koondub üha enam konservatiivsete, seniseid väärtusi hoidvate rahvusjõudude taha, keda Eestis esindab EKRE. Rahvuskonservatiivid teavad neid arenguid ja on põnevil vaid selle üle, millal Eesti 200 ametlikult Eestimaa messiaseks kuulutatakse.