24.09.2018
Eesti muutub üha enam Estonijaks.
EKRE on juba mõnda aega juhtinud tähelepanu Eesti uusvenestamisele, kuid seda tuleb vaadata ka Euroopa föderaliseerumise kontekstis.
Ilmselt ei tähenda uus venestamislaine otseselt Eesti allutamist Kremlile, kuigi paljude siinsete Vene liidrite (nagu Yana Toom) käsitluses see ilmselt nii peakski lõppema. Asjadel on suur tõenäosus seda teed minna, sest kõik putinimeelsetega seotud järeleandmised tegelikult üldjuhul inkorporeerimisega ka lõpevad. Või siis võtavad venelased Eestis poliitilise võimu üle, nagu see on nähtav nii Keskerakonnas kui ka Tallinnas, Ida-Virumaast rääkimata – Eestist võib saada Kremli vasallriik, nagu näiteks Armeenia.
Globalismimeelne Eesti kartelliseltskond kasutab venestamist ära rahvusriigi hävitamiseks ja Eesti europrovintsiks muutmiseks. Kõigepealt lastakse vene keel ja meel Eesti peale lahti ehk siis leevendatakse keelenõuded, kehtestatakse kakskeelsus lasteaedades ja koolides, veetakse sisse ohtralt slaavlasi, lastakse putinistidel eestlust mõnitada ja pigistatakse kinni silmad, kui vene eriteenistused siin vabalt ringi tuuseldavad ja raha pesevad. Nii tekib (tegelikult juba käib) konflikt kahe suurima rahvuse vahel ning siis on juba lihtsam sisse lasta hoopiski kolmandaid, sealhulgas moslemeid ja neegreid – nende lisandumist on segaduses vähem märgata, aga ühiskonna üldine taust muutub üha internatsionaalsemaks, mis suurendab survet eestlusele ja sunnib meid kaitsele. Kes aga on juba kaitses, seda on lihtsam põrmustada.
Nii tähendabki kasvav venestamine seda, et venelaste “lõimimise” ja “uuseestlaste” kaudu kujundatakse ühiskond rohkem multikultuursemaks ja vähem rahvuslikuks ehk siis lükatakse käima rahvusriigi muutmine paljurahvuseliseks, kus pole enam oluline ka kodakondsus, sest selles rahvaste Paabelis kaotab kõik traditsiooniline väärtuse. Sogases vees olevat lihtsam kalu püüda.
Siin aga kaotavad globalismimeelsed reaalsustaju, sest nad loodavad neid protsesse kontrollida, aga kuna plaanidesse kaasatakse kontrollimatud jõud (Eestis vene kogukonna putinistlik osa, Lääne-Euroopas moslemid), siis võib asi ruttu kontrolli alt väljuda. Globalistid ise loodavad võimule jääda, halvemal juhul nende samade jõududega võimu jagada, kuid päris kindlasti osutuvad nad ise kord ülearusteks ja lükatakse võimu juurest kõrvale.
Eesti venelaste rakendamine multikultiagenda teenistusse tundub ahvatlev – arvatakse, et kui nad saavad Eesti üldruumis parema positsiooni, siis saavad ka neist globalismi toetajad. Paraku on venelaste globalism seotud pigem Suur-Venemaaga ja tõenäoliselt võtavad nad suuna mitte Brüsseli, vaid Moskva suunas – võimalikus konfliktis valivad nad kindlasti Venemaa. Lisaks on venelased nn euroopalike väärtuste suunal leigemad, homoseksualism ja neegrid on nende jaoks pigem nagu punane rätik härjale.
Nii võibki välja kujuneda olukord, kus Eesti ühiskonna multikultuurseks muutmise käigus vallandatakse vastandlikud jõud, mis ei suuda koos eksisteerida ja sellega muudetakse elu Eestis konfliktiderohkeks, nagu see on juba Rootsis. Stabiilsemad ja rahulikumad on alati üherahvuslikumad ja monokultuursed ühiskonnad, nagu need on Ungaris ja Poolas. Vasakliberaalid soovivadki seetõttu selliseid ühiskondi hävitada, kodeerides neisse multikultuursusest tulenevaid konflikte – selleks, et saavutada nende üle jõumeetoditega kontroll.
Eestis saavad sellised protsessid oma haleda lõpu kohe, kui EKRE võimule saab. Praegu aga on sellise lammutamisega kaasa läinud slaavlasi sisse vedavad ettevõtjad, euromeelsed ja kahjuks ka paljud lihtsad eestlased, kes lasevad ennast uinutada president Kaljulaidi, kartellierakondade ja kogu vasakliberaalse leeri pealtnäha eestlaslikest juttudest. Seda lammutamist aga pole kauaks, sest Euroopa ärkab, mida tõestavad Visegradi nelik, Austria, Itaalia, Bulgaaria ja paljud teised rahvusluse teed minevad riigid.