Aivar Sõerdi analüüs EKRE majandusprogrammi kohta on kantud “peenhäälestajate” paanikast

Ärilehes avaldatud Reformierakonna Riigikogu saadiku Aivar Sõerdi vastukaja EKRE majandusprogrammile ei jäta erilist muljet, sest selle sõnum oligi oodatav: populistlik ja teostamatu. Oodanuks midagi enamat. Vaikus aga on kõnekas.

Alustuseks võib vahendada nii Mart kui ka Martin Helme sõnavõttudest Radissoni hotellis kõlama jäänud mõtet, et EKRE majandusprogramm ongi eriline, senistest raamidest väljuv ja olukorda põhjalikult muutev. Seega on Aivar Sõerdi seisukohavõtt isegi leebe, “peenhäälestajatelt” oodanuks enamat.

Sõerdi analüüs käibki peamiselt maksudele orienteeritud tulubaasi lahjenemise ja selle asemele mõeldud majandusliku arengu kiirenemisest tekkiva tulubaasi võimalikkuse kohta. “See on arulage maksudega mängimine, puudub elementaarne analüütika ja pole vaevutud tutvuma teiste riikide maksupoliitilise kogemusega” tähendab pigem isiklikku arvamust ja esmast vapustust sellest, et keegi pakub juba rakendunud, kui üha enam pidurduva arengu asemele midagi nii radikaalset. Eriline ongi ju see, et EKRE on majanduse arengu aluseks pakkunud nõrgaltreguleeritavat ja -maksustatavat majandust, mitte riigieelarve nuumamist pidavate arengut pärssivate maksutõusude kaudu, ja sealtkaudu sotsialistlikku raha jaotamist.

EKRE paraku lubabki võimule tulles kogu poliitilises ja majanduslikus süsteemis suuri muudatusi, sest Eesti riik seisab ilmselgelt tupikteel. Kogu Eesti ühiskond on praegu letargilises seisundis, kus asjasse süüvimatu pilguga olukorda hinnates tundub kõik justkui rööbastes olevat, kuid hoolikamalt vaadates selgub, et paremal juhul me elame enda loodud mugavustsoonis ega märka tõelist stagnatsiooni, halvemal juhul aga on Eesti vundament täiesti pudedaks muutunud ja vajab kiiret ümberladumist.

Ega Aivar Sõerdilt muud oodanudki kui sõnu “arulage, populistlik ja teostamatu”, sest praegune majandusmudel on vasakpoolse valitsuse lammutustööst hoolimata Exceli-poliitikute lapsuke, kelle kallale ei taha nad kedagi lasta isegi siis, kui lapsuke on haige ja köhib. Veel rohkem aga kardab Reformierakond seda, et keegi võtabki muutused ette, teeb nad ära ja osutub seejuures edukaks – see tähendaks “peenhäälestusele” kadu. Sama toimub ju praegu Trumpi juhitavas Ameerikas, kus tehtud muudatused on edu toonud.

Sõerdi räigest sõnakasutusest hoolimata on tema analüüs lahjavõitu ja tundub siiski, et ta peab kõike EKRE pakutut siiski pigem keeruliseks ja ettearvamatuks kui võimatuks. Põhiprobleem tundub olevat kartuses “äkki EKRE teebki ära!”

Vaikus EKRE majandusprogrammi ümber lubab oletada, et see on tähelepanu äratanud, seda analüüsitakse ja EKRE seisukohad võetakse arvesse, enne kui rünnakule tullakse. Sest kui tegu olnuks kehva programmiga, julgenuks oponendid rohkem selle üle irvitada. Hetkel on nad ilmselt näinud, et see on tugev, ja otsivad nõrku kohti. Või vaikivad sootuks maha, et sellele rünnakutega mitte tähelepanu koondada. Vaikus on kõnekas.