EKRE on ainus rahvuslik jõud Eestis. Kuidas selles kindel olla?

Oponendid on süüdistanud EKRE-t selles, nagu oleks rahvuskonservatiivid monopoliseerinud eestluse ja rahvusluse.

Ei, EKRE pole neid ainult enda hallata võtnud! Asi on paraku selles, et mitte keegi teine eesti rahva püsimise eest ei võitle – Eestis pole seega rohkem rahvusmeelseid erakondi!

Kõlab ambitsioonikalt? Aga vaatame sisu. On fakt, et Eesti on maailmas ainus koht, kus saab eesti keeles rääkida, eesti kultuuri arendada ja eestlust edasi viia. Mujal maailmas saab seda vaid osati teha. Eesti keel ja kultuur peavad seetõttu Eestis ülimuslikud olema – mistahes võrdsus, seda eriti suure ja tugeva vene keele surve tingimustes, tähendab eestlusele ebavõrdsust. Igaüks, kes ei tunnista eesti keele ülimuslikkust, vaid räägib keelte võrdsusest, räägib teiste keelte, mitte eesti keele huvides!

Eestluse säilimiseks on vaja eestlasi – et mitte minna DNA-d mööda näpuga järge ajama, nimetagem neid rahvuseks, kes räägivad emakeelena eesti keelt. Eestlasi on Eestis laias laastus kaks kolmandikku elanikkonnast. See on ka piir, millest allapoole ei tohi põlisrahva osatähtsus langeda. 50% on juba katastroofilävest allpool.

2011. aastal oli eestlasi Vikipeedia andmetel 69,72% kogu elanikkonnast. See olekski rahvusluse ja rahvusvaenulikkuse (ükskõiksuse) piir, mis määrab erakonna või poliitilise jõu rahvusmeelse olemuse või selle puudumise. Selle suurusjärgu juures võikski paika panna punase joone: kõik need jõud, kelle poliitika mistahes vormis viib eestlaste osatähtsuse rahvastikus alla 70%, töötavad Eesti rahva püsimajäämise vastu ega ole seega rahvuslased. Hetkel on ainuke rahvuslaste erakond seega EKRE.

Kõik kartellierakonnad, sealhulgas ka ennast rahvusmeelseteks pidavad Isamaa ja Reformierakond, on seadusloomes toetanud mitmesuguseid sisserändepiirangute leevendamisi, mis tegelikkuses toovad Eestisse juurde võõraid. Ainult EKRE on kõik sisserännet soodustavad muudatused jõuliselt tagasi lükanud. Kõik sellised algatused, nagu Reformierakonna topeltkodakondsuse eelnõu ning kodanikeringi laiendamised mitte-eestlaste arvel tähendavad igal juhul võõraste lisandumist ja eestlaste osatähtsuse protsendi allapoole nihutamist.

EKRE arvates on eestlusele kahjulikud ka ajutised töölised, sest ajalugu näitab igal pool, et pole midagi alalisemat kui ajutine. Ka kuueks kuuks siia tulnud ukrainlane muudab teeninduse ja üldise töökeskkonna venekeelsemaks, tema palk tõmbab alla keskmise palga, paneb ettevõtjad rohkem odavtööjõudu importima ja sunnib eestlased lahkuma. Kui ka ukrainlane lepingu lõppedes koju läheb, kutsutakse ta peagi uue lepinguga tagasi, ja ta kinnistub siin (nagu eestlasedki Soomes). Nii käibki rahvastiku väljavahetamine, mis ei pruugi alati olla teadlik, kuid enamasti on.

Kartellipoliitikud ja valitsus algatavad pidevalt uusi seadusemuudatusi, tuues jällegi kedagi mingi spetsialisti sildi all sisse, jagavad kodakondsust üha laiemale seltskonnale, annavad elamislube – kõik see tähendab ju pidevat tiksumist protsendilt 69,72 allapoole (tegelikult on kümned tuhanded Soomes ja mujal töötavad eestlased selle numbri juba ammu 60% kanti viinud). EKRE üheks eesmärgiks on võõrsile läinud inimesed koju tuua, ja seda mitte ainult kutsudes, vaid majanduse elavdamise kaudu, mis looks ka siin normaalse elukeskkonna.

Seega on siit selgelt ära näha, et peale EKRE ei seisa keegi eestluse osatähtsuse suurenemise eest – ja just seal ongi eralduspunkt, mis lahutab rahvuslikke (üht) erakondi globalismimeelsetest. Võõraste sisseveo toetamine on ilmselgelt globalistlik mõttelaad. Muide, Eesti ettevõtjate seas rahvusmeelseid peaaegu polegi – nemad veaksid Eesti demograafilist situatsiooni halvendavat odavtööjõudu täis. Nad pole isegi mitte uuenduslikud – odavad töökäed ei soodusta kunagi tehnoloogia arengut.

Tegelikult seondub rahvuslusega veel teinegi teema, mida EKRE taob, ja see on geiagendale vastu seismine ning traditsioonilise pere hoidmine. Sest kuidas saab eestlaste osatähtsus tõusta? Ainult eestlaste koju tagasi toomise ja eesti laste sünni kaudu! (Nn uuseestlased ehk võõraste assimileerimine on üks värdidee, mida ei saa kuidagi toetada.) Kui eestlaste osatähtsus ja arvukus kasvab, saab riik sisse tuua ka vajalikke mitte-eestlastest spetsialiste, sest nende arvu ja osatähtsuse kasv saab omamaise positiivse iibega tasakaalustatud.

EKRE programmis on nii Kalevipoegade kojutoomine kui ka sündivuse ergutamine. Ja siin soodustavad rahvuskonservatiivid kõike, mis väärtustab traditsioonilist tervet peret, abielu, paljulapselisust, ainsana järeltulijaid andvat mehe-naise suhet ja armastust ainult vastassooliste vahel. Sellega kaasneb ka võitlus kõige selle vastu, mis traditsioonilist peremudelit lammutab, alavääristab, ennast selle asemele seab – ja nendeks nähtusteks on homoseksualism, sooneutraalsus, soorollide lõhkumine, lastetuse propageerimine, naiste kui  emade rolli halvustamine ja muu selline, mis mahub mõistete “multikultuursus” ja “euroopalikud väärtused” alla. Taas oluline moment – kõik kartellierakonnad eranditult on nende peret lammutavate nähtuste toetajad.

Ilmselt pole vajagi rohkem tõestada, et EKRE on ainuke rahvuslik ja rahvusmeelne erakond Eestis. Jah, ka kõik teised erakonnad peavad ennast mingil moel rahvuslikuks, aga neil on sellest omamoodi arusaamine. Kui aga tavaline eestlane soovib teada, kas üks või teine poliitiline jõud ikka on eestimeelne, siis võtke mistahes tema algatuse korral ette spikker – kas see, mida nemad pakuvad, ikkagi kindlustab selle, et eestlaste osatähtsus ei langeks alla kahe kolmandiku; kes see ikka  kindlustab selle, et eestlane saab oma riigis ema- ja riigikeelega hakkama; kas see ikka kindlustab selle, et eestlane jääb oma maal peremeheks? Kui te leiate, et ei kindlusta, siis pole enam tegu rahvusmeelse poliitikaga!