11.10.2018
Postimehe ajakirjanik Urmas Jaagant on kirjutanud järjekordse peatüki sarjale “Salatoimikud”, väites, et EKRE ja Keskerakond teevad salajast koostööd – ehk siis kõik, mis tundub vastasseisuna, olevat tegelikult koostöö…
EKRE Riigikogu saadik Jaak Madison rääkis kolmapäeval sotsiaalmeedias feministliku reporteri Marianne Ubalehe Delfis ilmunud artiklit kommenteerides “üpris olematu silmaringiga isehakanud ajakirjanikest, kelle toodetud uudiste tase on häbiks eelkõige nende tööandjale.” Selle alla mahub ilmselt ka Urmas Jaagant.
Nimelt on Jaagant avastanud “erilise” saladuse – kui kaks vastastikku jõudu kokku lähevad, nii et suled lendavad ja veri pritsib, siis tähendab see, et nende vahel on sõlmitud salalepe ühiseks võimuhaaramiseks. Ta kirjeldab Jüri Ratase ja Mart Helme suurt tüli ja teeb järelduse: “Arvamus, et kõik see näitab Keskerakonna ja EKRE leppimatut tüli, ei saaks olla tõest kaugemal. Poliitikat hästi tundvad inimesed on tõstnud üles küsimuse, kas Keskerakonna ja EKRE vastasseis on omavahel kokku lepitud.” Kokkuvõtlikult on ajakirjanik avastanud uue väidetava seaduspärasuse – kõik, mis tundub vastasseisuna, on tegelikult kokkumäng.
Jaagantil piisanuks vaid kolmapäevase Riigikogu infotunni jälgimisest ja ta mõistnuks, et salaliitlased nii ei käitu. Nimelt esitas Peeter Ernits, kes on EKRE-s juba ammu täielikult omaks võetud, peaministrile teavaid küsimusi surrogaatemaduse kohta ja kogu väitluse jooksul, millesse lülitus ka Henn Põlluaas, oli näha peaministri täielik endast väljasolek. Pole nagu liitlastele omane käitumine?
Edasi leiab Jaagant, et Keskerakonnal ja EKRE-l on ühine plaan Reformierakond välja lülitada. Ta jätab täiesti tähelepanuta need arvukad süüdistused teisest servast, mille kohaselt lähenevat EKRE liiga palju just Reformierakonnale. Aga ta ei hooli sellest, sest tema eesmärk on vastupidine, ja seda pole propagandas ära märkida vaja!
Jaaganti loogika järgi on rahvuskonservatiivide jõulised rünnakud minister Repsi kakskeelsete koolide ja homopropaganda vastu samuti kokkulepe, nagu ka teravad rünnakud KE venestamispoliitika suhtes. Ajakirjanik peaks vahel kiikama Uutesse Uudistesse ja vaatama, kui palju on seal Ratase valitsust kritiseerivaid artikleid ja mõtlema, kas nii palju vastasseisu ikka on kokkulepe. Üks erakond saab teiselt niipalju kriitikat, et kümned, kui mitte sajad inimesed peaksid Keskerakonnas kahtlema hakkama, ja nende maine sellest lähtuvalt alla käima – aga kõigest sellest ei piisa, Urmas Jaagant leiab ikka paranoliliselt, et kõik see varjab suuri mänge oravapartei tasalülitamiseks.
Lisaks otsib vandenõuteoreetik välja kõikvõimalikud asjad, milles võiks näha EKRE ja Keskerakonna koostööd, alates ühistest esinemistest Tallinna TV saadetes ja lõpetades väitega, et juba Savisaar hakkas EKRE-t pildile tõstma.
Mõistagi saab Reformierakond EKRE-lt tuld ja tõrva – see on tingitud rahvuskonservatiivide otsekohesusest, kes räägivadki seda, mida mõtlevad. Aga valede keskel elavatele Postimehe ajakirjanikele ei mahu siirus enam kuidagi mõistusesse. Jaagant võtab lihtsalt mingid kindlad väljaütlemised ja koob nende ümber vandenõuteooriaid, nagu seda on teinud Eerik-Niiles Kross. Muide, Postimehes stiilis on üha enam oletuslikku, kus analüüsis aluseks on koridorides sosistatu.
Urmas Jaaganti fantaasia saavutab tipu siis, kui ta hakkab “punaseid jooni” nihutama. Tema sõnul on nendeks joonteks kooseluseaduse tühistamine, pagulaskvootide kõrvaleheitmine ja sõjaväestatud piirivalve taastamine, ning Riisalu sõnavõtus (mille Keskerakond juba ühe mehe ideeks tembeldas ja kõrvale heitis), näeb ta samuti koostöömärki. Edasi aga leiab ta, et “ka kooseluseaduse punane joon võib EKRE-l olla maalitud mahapestava värviga,” ehk siis usub ta, et EKRE lepib Keskerakonnaga ühte heites sellega, et kooseluseadus jääb praegusel kujul rakendusaktideta virelema. See on juba ilmselge katse panna lugejat arvama, et EKRE ütleb võimule pääsedes samamoodi kõigist oma põhimõtetest lahti, nagu tegi seda Keskerakond ja varem IRL – aga miski ei saa tõest kaugemal olla!
Jaagant ei tea ilmselgelt EKRE inimestest ja nende põhimõttekindlusest midagi ning võtab kõike oma rikutuse tasemelt. Ehk siis arvab ta, et iga asja taga on aina manipulatsioonid ja mängud, uskumata, et keegi võiks asju siiralt ja põhimõttekindlalt ajada. See toon paistab läbi kogu peavoolumeedia seisukohtadest – nende arvates ei saa kohe mitte miski siin ilmas eksisteerida, kui selle taga pole riukaid. Selline mõttelaad muudab ka iga ajakirjaniku mõttetuks tindisolkijaks, sest kui fantaasiast tulenevad analüüsid ei oma reaalsusega mingit pistmist, tuleb see alati välja. Urmas Jaaganti õnneks tuleb peavoolumeediast kogu aeg nii palju saasta peale, et tema vildak analüüs ununeb varsti.
Sana rumaluse rääkis neljapäeval üle ka Reformierakonna põrunud ekspeaminister Taavi Rõivas.
Allikas: Postimees, “Analüüs: Keskerakonna ohtlik paarismäng EKREga”