Peaminister peab ükskord mõistma – ta annab Riigikogu ees aru, mitte ei väitle

Eestis räägitakse palju poliitilisest kultuuri(tuse)st, märkamata, kuidas see nähtus saab alguse kõrgemast riigivõimust.

Seda näitavad kolmapäevased infotunnid Riigikogus, kus valitsuse ministrid on kutsutud vastama rahvasaadikute küsimustele. Sisuliselt tähendab see seda, et täidesaatev võim ehk valitsus käib seadusandjatele ehk saadikutele aru andmas sellest, kuidas ta on nende seadusloome ellu viinud. Kuigi selle aja vältel räägitakse vastastikku poolt ja vastu, ei ole see mingil juhul poliitiline debatt, milleks infotund on muutumas.

Äraspidine areng algas juba Taavi Rõivase peaministriks olles ning on Jüri Ratase ajal vaid hoogsalt süvenenud. Praegune peaminister on saanud kuulsaks sellega, et ta vassib, räägib teemast mööda, viib jutu mujale ja väldib otsest vastamist. See on toonud kaasa olukorra, kus küsimuse esitanud saadik ütleb järgmisena otse ja nõudvalt: “Härra peaminister, aga te ei vastanud mu küsimusele, ma kordan üle…!” ja sealt edasi läheb juba teravusteks, sest vassimist jätkates saab peaminister juba ka krõbedamaid reageeringuid kuulda.

Kõige vähem vastuvõetav on see, kui peaminister annab hinnanguid – tegelikult on ta Riigikogu töövõtja, kellel puudub juriidiline ja moraalne õigus öelda saadikutele, mida võib teha ja mida ei või. Jüri Ratasel ei ole õigust kritiseerida Riigikogu kõnetoolist ei saadikute tööd ega mistahes poliitilist jõudu, kes on parlamendis esindatud. Riigikogu on rahvaesindus, kellele valitsusjuht ei tohi mingeid etteheiteid teha, ja ta on ka erinevate poliitiliste jõudude kohtumispaik ning ühiskonna meeleolude peegeldus, keda keskerakondlane Ratas ei tohi oma erakondliku mätta otsast õpetada.

Jüri Ratase oluliseks miinuseks on ka see, et ta ründab aru andes oma oponente, laskudes seejuures isiklike vihjeteni. Peaminister ei tohiks kunagi kasutada opositsiooni vastu vihjet “Aga mida te ise valitsuses tegite?”, sest ta annab aru enda, mitte teiste tegemistest. Aga seda taktikat kasutab Ratas sageli, lisaks ründab ta erakondade platvorme ja väljaütlemisi.

Väga sageli laskub peaminister ka isiklike teemadeni, näiteks viimases infotunnis, kus ta vihjas surrogaatemadust puudutava küsimuse puhul Peeter Ernitsale umbes nii: “Nojah, see on ju teie teema…” Nii madalale ei tohiks ükski poliitik laskuda, eriti veel valitsusjuht, et ta hakkab viitama saadiku maailmavaatelistele lahkhelidele oma tütrega. Samuti pole tal õigust süüdistada kedagi saadikutest mingi teema parteipoliitiliseks muutmises – muide, kui võtta aluseks, et teema on seotud seaduste eiramisega, pole selle püstitamine sugugi kohatu.

Ükski inimene ei ole eksimatu ja seda pole ka ükski valitsus, eriti veel Jüri Ratase oma, kellele heidetakse ette eriti suuri piirikaubandusega seotud valeotsuseid. Ka eksimused tuleb läbi arutada, nendest järeldusi teha ja mõistagi ka tagajärgede eest vastutada. Jüri Ratas on valinud vastupidise tee – ta ei soovi vastutada, vaid ründab aktiivselt kõiki kritiseerijaid. Eriti lubamatu aga on see, et ta teeb seda Riigikogu infotunnis, kritiseerides ja häbistades hoopis ise saadikuid. See pole mingilgi moel õigustatud käitumine.

Siinkohal maksab täpsustada, et jutt ei käi ainult peaministri suhtumisest EKRE-sse, vaid suhtumisest kogu opositsiooni, sest sama lugupidamatu on ta kõigi kritiseerijate vastu. EKRE puhul aga on ta otse Riigikogu ees rääkinud nii rahvuskonservatiivide valest maailmavaatest, nendepoolsest ühiskonna lõhestamisest, võõraste ideoloogiate kandmisest ja paljust muust – seda võib ta teha sotsiaalmeedias või televisiooni väitlussaates, aga mitte parlamendi ees.