Eesti ettevõtlus vaevleb moraalikriisi käes – palka ei maksta välja ka odavale tööjõule

Eesti ettevõtjad esitavad aina nutulaule sellest, kuidas neil tööjõudu ei jätku, kuid samas ei käitu nad ka ise reaalses elus eriti õiglaselt ja seaduskuulelikult.

Kogu ettevõtjate itku teeb täiesti läbinähtavaks Postimehes avaldatud fakt: “Eesti Õigusbüroo OÜ poole on viimasel ajal pöördunud kümned Ukraina ehitustöölised, kes on sõlminud küll töölepingu, kuid kokkulepitud tasu saanud ei ole.” See seab kogu tööjõu ümber toimuva teise valgusesse – ükspuha, kes töövõtja ka poleks, tööandjad näevad neis vaid odavat orjatööjõudu.

On ilmselge, et teeninduses, põllumajanduses, ehituses ja mujalgi töökäsi enam ei jätku – oma inimestel on lastud ära minna ja nende “tagasiostmiseks” tuleks ärimeestel kehtestada Soomega võrreldavad ehk konkurentsivõimelised palgad, milleks nad aga valmis pole. Paljud majanduslikel põhjustel, paljud aga lihtsalt soovist tööjõukuludelt kokku hoida.

Siinkohal torkabki silma ettevõtjate ebaeetilisus ja uskumatu valmisolek seadusi eirata. Isegi siseministeeriumi tasemel räägitakse võimalikest tuhandetest illegaalselt töötavatest inimestest – aga see ju tähendab massilist seaduste rikkumist ettevõtluses! Siin pole mõtet rääkida enam sellestki, et ettevõtjad ei hooli slaavlasi sisse tuues vähimalgi määral eestlusest ja rahvusriigist – nad ei hooli ka Eesti riigi seadustest! Ilmselt põhjendab nii mõnigi oma hoolimatust “vana hea” väitega – kui riik ei aita mind (tööjõu sisseveo leevendustega), siis miks peaksin mina riigi seadusi järgima!?

Nii koorub välja väga ebamoraalne ahel Eesti ettevõtluskeskkonnas: ettevõtjad ei soovi väikeste palkade tõttu lahkunud Kalevipoegi koju tuua, sest neile tuleks liiga palju maksta; nad tahavad odavat tööjõudu, arvestamata seda, kuidas see mõjub riigi demograafilisele olukorrale ehk eestlaste osatähtsusele; kui seda tööjõudu ei saa sisse vedada seaduslikult, siis tuuakse nad kohale ebaseaduslikult; kui nad on ka seaduslikult kohal, siis võib neid tüssata! Kuna juhtumeid on palju, siis tähendab see, et igakülgne seaduste eiramine on massiline!

Kas ettevõtjad ise ei hooma, et näiteks slaavlaste sisseveoga muudavad nad siin äri- ja töökeskkonnaveelgi venekeelsemaks, sest erinevalt süürlasest või neegrist ootab venelasi, valgevenelasi ja ukrainlasi siin ees venekeelne keskkond, kus riigikeelt pole lihtsalt õppida vajagi? Või et nad ujutavad Eesti sõna otseses mõttes üle võõrastega, mille tagajärjel kaob tavalisel eestlasel võimalus emakeelega hakkama saada?

Mis pildi annab see meie ettevõtluse eetikast? Et kasumi nimel pole enam miski püha, ei rahvuse kestmajäämine, keskkond ega ka kõige lihtsam lubadustest kinnipidamine? Miks peaksid lihtkodanikud uskuma tselluloositehase asukohta otsivaid ärimehi, kes lubavad töökohti, kuid kelle kogu asjaajamine on vildak olnud – lõpuks tuleb ikkagi saastav tehas Hiina kapitali ja ukraina töölistega!

Ilmselt on Eesti ettevõtjate moraalitaseme alla kiskunud see, et juba pikki aastaid ei ole jõukuse ja edukuse aluseks mitte enda töö ja kompetents, vaid projektide kirjutamine eurorahade saamiseks – me oleme turumajanduselt üle läinud toetusmajandusele.

Kui rääkida moraalsest kriisist äri- ja juriidilises maailmas, siis sama seadusetuse vastuvõetavaks tunnistamine on levimas kogu Läänes, alates sellest, kuidas Euroopasse saabuvad migrandid eiravad praktiliselt kõigis riikides seadusi – pseudoinimlikkus ja poliitkorrektsus keelavad vasakliberaalsel ühiskonnal seda pahaks panna. Eestis aga õhutavad seadusterikkumist ka kohtud, kes teevad võõrriikide seadused siin seaduslikuks, kuigi seaduslik baas selleks puudub – jutt on samasoolistest paaridest.