11.11.2018
Sven Mikser ja president Kersti Kaljulaid.
Paljud mõistlikud poliitikud hoiatavad, et ÜRO migratsioonileppe läbisurumiseks hakatakse praegu põhirõhku panema jutule, nagu oleks see vabatahtlik ega seaks riikidele mingeid kohustusi.
Nii väidab ka sotsist välisminister Sven Mikser, et ÜRO globaalne pagulasraamistik ei kohusta Eestit millekski. Küllap globalistist poliitik juba teab, mida selline vabatahtlikkus tegelikult kaasa toob!
Esimene ümberlükkav näide on Ungari – miks teda siis nii karmilt koheldakse? Pärast seda, kui see riik võttis immigratsioonivastase kursi ja lõpetas piiritaradega igasuguse riiki läbiva või sinna peatuma jääva rände, on ta Euroopa Liidu suunalt räigete rünnakute alla langenud, saavutamaks riigi avamist migrantidele. Milles asi, kui tegu on suveräänse riigi õigusega otsustada vabatahtlikult, keda ta oma riiki lubab? Aga asi ongi selles, et mingit vaba tahet ei hakata aktsepteerima!
Kõik asjad viimseni, mida Ungarile ette heidetakse, on seotud tema immigratsioonivastasusega. Näiteks süüdistatakse riiki ajakirjanduse piiramises ning justiitssüsteemi suuremas kontrollimises – aga see ongi asjadega kaasnev, olgu see demokraatlik või mitte. Kui üks riik otsustab, et hoiab maa võõrastest vaba, siis peabki ta seda seadusandlusega kinnitama ega saa ka lasta liberaalsetel väljaannetel oma otsuseid verbaalse solgiga üle kallata.
Rünnakute alla on sattunud ka Poola, Tšehhi, Slovakkia, Itaalia ja Austria, kes on samuti ebaseaduslikule sisserändele käe ette pannud. Rändeleppe üheks eesmärgiks ongi sundida sellised riigid vastuolemisest loobuma, sest kui nad on selle heaks kiitnud, hakatakse seal nende taltsutamiseks näpuga järge vedama – te olete nõustunud sellega, et osalete ülemaailmses rändekriisi leevendamise protsessides. Siis osalege ja aidake see üle Vahemere tulnud rahvas laiali jaotada!
Ja riigid ongi sunnitud mingil moel kaasa lööma. Kuidas aga teeks seda näiteks Eesti? Ainus võimalus, kuidas meie riik saaks migratsiooniprobleemide lahendamises osaleda, on migrantide vastuvõtmine, mida me aga ei soovi teha. Paar ametnikku Frontexi saata või Aafrikale 13 000 eurot e-valitsemise jaoks saame saata ka rändeleppeta, muuks aga pole meil lihtsalt jõudu ega vahendeid.
Kahjuks pole enamik Eesti rahvast seda rändelepet näinud, kes aga on, need on ka aru saanud – sedavõrd üksikasjalikku lepet ei tehtaks ainult soovitusena. Selles on sees õpetused, või pigem nõudmised, kuidas migrante oma tööturule, sotsiaal- ja haridussüsteemi sulandada, kusjuures tasuta; soovitused luua neile omakeelne- ja kultuuriline keskkond, sealhulgas ka hariduses, ning lõpuks ilmselge nõue lõpetada igasugune migratsiooni kiritiseerimine, kusjuures seda tuleb ennetada ja “süüdlasi” karistada.
Kas tõesti usub keegi, et sellised “soovitused” on vabatahtlikud? “Ei-ei, te ei pea võõraid vastu võtma, see on täiesti vabatahtlik, aga ehitage neile omaette tuba, eraldage oma taskust raha, pange külmik nende halal-toidu jaoks valmis, austage nende kommet pidevalt palvetada, aga see ei ole teile kohustuslik, te ei pea seda tegema!” – umbes nii kõlab kogu rändelepe, mille kirsiks tordil on tõdemus, et rahvaste ränne olevat tegelikult imepärane asi.
Lõpetuseks tasuks ka arvestada, et leppele alla kirjutamisest on lisaks Visegradi riikidele ja Austriale keeldunud ka USA, Austraalia, Horvaatia ja keeldub ilmselt ka Itaalia – kui see lepe nii ohutu on, siis miks sellest hoidutakse? Paljudes maades, nagu Saksamaa ja Soome, on päevakorda tõusnud nõutav heakskiit parlamendis. USA aga põhjendas keeldumist lihtsalt: “Me ei taha anda kellelegi oma suveräänset õigust otsustada selle üle, kes meie riiki tuleb!”
Siit ka soovitus kõigile – ärge kuulake praegu neid, kes leppe varjusoleku üle arutlevad, vaid jälgige neid, kes lõpptulemusena annavad ikkagi presidendile soovituse Marrakechi sõita, sest see lepe polevat kohustuslik. Võib olla täiesti kindel, et kisast hoolimata kiidavad Eesti osalemise leppes heaks ka Isamaa ja Reformierakond, kes üritavad vastuolijate nägu teha – vasakpoolsed on nagunii poolt.