Peaminister Jüri Ratasele – isegi kui Marrakechi lepe poleks siduv, teeksite te selle endale kohustuslikuks

Nüüd, kus vaikselt hiilinud ÜRO rändelepe on avastatud ja suure kella külge pandud, on ka selle elluviijad vahelejäämisšokist toibunud, ja vasturünnakule asunud.

Esimene asi, millega lööki pehmendada püütakse, on Marrakechi leppes sisalduv moment, et see ei ole kohustuslik ega siduv. Siin maksaks kohe mõelda vanasõnale: “Pole midagi alalisemat kui ajutine!”

Kuigi ka 2015. aastal alanud rändekriisi ajal ette võetud pagulaste jaotamine polnud kellelegi kohustuslik, vähemalt enamiku riikide põhiseaduste järgi, tehti see ruttu kohustuslikuks – Eesti võttis neid vastu paarsada, sest nii vaesesse riiki tulijaid rohkem polnud, neil oli pigem asja rikkale Saksamaale. Ungari hakkas vastu, kasutades ära just seda praegugi lubatavat mittekohustuslikkust, ja vaadake, milline deemon on temast nüüd tehtud!

Isegi kui lepe oleks mittekohustuslik, lähevad migrantide jaotamisel kohe lahti jutud solidaarsusest ja ühtsetest väärtustest, ja suveräänsuseta riik nagu Eesti, muudab ise kõik leppes sisalduvad 23 erinevat momenti endale kohustuslikuks – sest Eesti on kartellierakondade valitsemise aegadel muutunud peremehest isandat kuulavaks sulaseks.

Peaminister Jüri Ratas postitas sotsiaalmeedias avalduse, kus ta ütleb: “Eesti kindel põhimõte rändeküsimustes on, et me otsustame ise, kas, keda ja kui palju sisserändajaid me oma riiki lubame. Samuti seda, kuidas oma piire kaitseme.” Ei, härra peaminister, teie ei otsusta ammugi enam midagi, Brüssel otsustab teie eest ja teie alistute kummardades!

Nii varasema Rõivase kui ka nüüdse Ratase valitsuse ajal on kümneid juhtumeid, sealhulgas ka pagulaskvootidega, kus nende vastuvõtmist põhjendati just solidaarsusega EL-i sees ja mingite ühiste väärtustega. Ka nüüd ütleb Ratas: “Samal ajal oleme loomulikult solidaarsed ning aitame raskustes riike üles ehitada ja toetame inimesi, kelle elu on kodumaal tõeliselt ohus.”

Vaat siin ongi see viitsütikuga pomm, mis on rändeleppesse sisse ehitatud – pärast allakirjutamist hakatakse rõhuma äralubatud solidaarsusele, nõusolekule üheskoos maailma probleemid lahendada, räägitakse inimkonna päästmisest ja “palutakse” tungivalt migrante majutada. Eesti valitsus murdub kohe – juba seetõttu, et Eesti pole enam iseseisvat poliitikat, on Brüsseli oma.

Lihtkodanikud ilmselt ei tea, kuidas toimub Eesti seadusandluse loomine. Absoluutne enamus seadustest tugineb eurodirektiividele ja need eelnõud tulevad  just valitsusest. Eurodirektiiv on püha lehm, millele keegi vastu hakata ei tohi – ainult EKRE teeb seda. Kartellipoliitikud ja ministeeriumide ametnikud suruvad läbi iga eurodirektiivi, isegi kui see on pole kohustuslik – meie seadused pidavat olema üksühele euroseadustega.

Eesti võimuaparaat kuulab iga Brüsseli sõna – mis alust on meil arvata, et ÜRO rändeleppe osas seda ei tehta? Just vastupidi – peaaegu kindel võib olla, et kui kartelliparteid ilma EKRE-ta valitsuse teevad, siis hakatakse rändeleppes sõrmega järge ajama ja seda seadustesse sisse suruma. Lisaks hakkavad nende seljas tantsima inimõiguste keskus ja Käsper, pagulasabi ja Jaanson, kõikvõimalikud LGBT-d, feministeeriumid ja virgiiniawoolfid, kes nõuavad viimase kui migrandid majutamist Maarjamaale.

Kas Rõivas ja Ratas tõesti arvavad, et inimesed pole näinud, kuidas Rõivas Merkelit sõnakuuleliku õpilasena kuulas või Ratas Junckeri ees kookus oli? Need poliitikud ei mõtle ammu enam oma rahvale, vaid unistavad Brüsseli järjekordsest paitusest, uskudes ise seejuures, et see on ka eesti rahvale kasulik. Aga märkasite paar päeva tagasi, kuidas meediast käis läbi ulg: eurorahad vähenevad, teed hakkavad lagunema! (“Kuigi riigikontroll hoiatas, et Eesti pole valmis eurorahade vähenemiseks, tuleb sellega kiiresti harjuda, Delfi, 29.10).

Me ju sõltume täielikult suurtest isandatest ja valitsus annab keisrile, mis keisri kohus! Sajaprotsendiliselt võib kindel olla, et ei Kallase ega Ratase valitsus ei hakka vastu kellelegi, kes hakkavad kord rändeleppe kaudu migrante jaotama. Ei, nad unustavad täiesti sõnad “pole kohustuslik” ja “mittesiduv”, ning hakkavad rääkima solidaarsusest ja ühistest väärtustest. Oleme solidaarsed iseenda hukatuseks? Meie ühised väärtused on sellised, et lubame siia need, kellele meie väärtused on täiesti suva ja kes neist üle sõidavad?

Meenutame mõned lihtsad juhtumid. Kui ÜRO-s hääletati resolutsiooni üle, mis mõistis hukka USA saatkonna üleviimise Jeruusalemma, palus Ameerika neid toetada. Eesti teatas, et lähtub Euroopa solidaarsusest ja hääletas resolutsiooni poolt, kuid palju EL-i ja sealhulgas ka Lääne-Euroopa riigid jäid neutraalseks. Eesti tegi ennast pseudolojaalsusega lolliks, nagu teeb ta seda välisminister Mikseri juhtimisel pidevalt.

Kui 2015. aastal esitas 19 EL-i liiget Euroopa Komisjonile taotluse keelustada enda territooriumil geneetiliselt muundatud maisi kasvatamine, siis ainus selles grupis kõrvale jääja oli Eesti. Euroopa Liidus tülitsevad paljud riigid omavahel mingite endale kasulike soodustuste pärast –  on keegi kuulnud Reformierakonna ja Keskerakonna valitsemise ajal mõnda Eesti vastuhakku mõnele asjale, mis pole Eestile kasulik? Ei, Eesti kuulab alati sõna!

Nii et härra peaminister Jüri Ratas, teie võite postitada küll, et “me otsustame ise, kas, keda ja kui palju sisserändajaid me oma riiki lubame”, aga asi ongi selles, et te ei otsusta! Te ei julge ise otsustada, sest olete juba ammu kubjas, mitte peremees, nagu enne seda oli kupjaks Taavi Rõivas! Mitte keegi ei usu seda, et kui mingil hetkel surutakse meile kaela seltskond migrante, keda tõesti ka parema tahtmise juures ei tahaks võtta, siis te ütlete kindla EI. Te olete juba ammu selja küüru kasvatanud, et seda nüüd veel sirgeks saaks ajada. Seda enam, et te ei tahagi enam oma maa peremees olla, pidevalt kiidetava teenri roll on mõnusam!

Rändelepe tuleb sajaprotsendiliselt prügikasti visata, sest esiteks on see loodud nende poolt, kes tahavad migrandid maailma peale laiali paisata, ja teiseks – väljaspool EKRE-t pole mitte kedagi, kes oleks võimeline Eesti suveräänsust kaitsma ja vajadusel mistahes migrantidest keelduma! Kartellipoliitikud on juba kidurate rannamändidena Brüsseli suunas kaldu kasvanud ja neid enam mastimändideks ei kasvata!