“Määratud” president Kersti Kaljulaid kallas teisipäeval ühiskonna lepitamise asemel rahvuskonservatiivide peale ka omalt poolt pange solki, asudes kaitsma patoloogilist intriganti ja võrreldes rahvusmeelset ühiskonna osa intritega.
Riigipea üheks peamiseks kohustuseks, mis õigustab ka tema statuuti, peaks olema ühiskonna lepitamine. Arnold Rüütel ja Lennart Meri kandsid selle rolli auga välja, kuid siis sai ametisse Läänes marksistliku kasvatuse saanud T. H. Ilves ja algas räige ühiskonna barrikaadidele tõrjumine.
Nüüd jätkab sama poliitikat Kersti Kaljulaid, kel pole isegi muud legitiimsust ette näidata kui “hädaolukord”! Muu puudumist üritatakse kompenseerida lihtinimestele vägisi armsaks saamisega, mida saadab “kogu rahva ema” kuvandi loomine.
Kaljulaid ei saa aru, et demokraatlik ühiskond tähendab arvamuste paljusust, sealhulgas ka rahvuskonservatismi kui lubatud ideoloogia olemasolu. Demokraatia ei tähenda ainult globalismi ja multikultuursuse heakskiitu, kui väga riigipea seda ka ei tahaks. Ka Päts ei mõistnud 1934. aastal, et kõik ei pea tema moodi mõtlema.
Kuidas kujutab president ette seda, et ühiskonnast kaoks viha? Et rahvuskonservatiivid ei vaidleks vastu rändeleppele, pagulaskvootidele, kooseluseadusele ja muudele vastuvõetamatutele asjadele, vaid kiidaks need heaks, vägistades ise oma põhimõtted, soovid ja tunded, et enesesandistamise järel muutuda kaljulaidilikuks “suureks, sõbralikuks ja ühtseks pereks”?
Aga järsku teeks hoopis nii, et president Kaljulaid, peaminister Ratas ja kogu see võimuseltskond hakkaks hoopis eestlasi, Eestimaad, emakeelt ja kultuuri kaitsma, seaks riigi suveräänsuse kõrgemale Brüsseli huvidest ja eestluse säilimise riigi prioriteediks? Aga ei, selle “võimueliit” ju välistab, sest järsku ei saaks Brüssel, Euroopa Komisjon, Bilderbergi grupp, Juncker, Merkel, Macron, Verhofstadt ja teised asjapulgad meist aru! Äkki keeravad hoopiski rahakraanid kinni?
Aga teeks vaherahu, et rahvuskonservatiivid ajavad oma asja ja kartell oma ning seda demokraatia piirides? Oh ei, vaherahu ei soovi globalismileer mitte, nemad tahavad, et kõik mõtleksid nende moodi “õigesti”, ei segaks kodumaa mahamüümist, Vene rahade liigutamist, sulasementaliteeti, nahavärvi pruunistamist, Allahi poole leelotamist, mehe kätt mehe püksis ja muid “euroopalikke väärtusi”. Vaherahu ärahoidmiseks korraldaski europrovokaator Tarand klounaadi Toompeal ja seejärel meedias.
Mida siis presidendileer tahab? Kuna rahvuskonservatiivid ei soovi vasakliberaalideks muutuda, siis on võetud suund nende hävitamisele. Jah, lugesite õigesti! Just nagu hävitas Päts vabadussõjalased!
Provokatsioon Toompeal ja võimendatud sotsialistlik kiun näitavad, et neil on tõsi taga. Kui EKRE kasutab peade lendamist kujundina, siis sotsid näevad vaimusilmas juba ehtsat Robespierre`i giljotiini – nad on ainult piisavalt salakavalad, et sellest mitte rääkida. Eestis on käimas “Troonide mäng”, kus Starkide loosungi “Winter is coming” asemel kõlab “Inquisition is coming!”
Eesti on saanud üle aegade hullema presidendi. Riigipea on võõrvõimu esindaja, globalismiemissar, multikultuursusideoloog, ühiskonna lõhestaja ja palju muud veel takkaotsa. Ilusad sõnad eestlusest ja eestlastest saavad ruttu külge omadussõnad “mustanahaline” ja “venekeelne”. Peamiseks liitlaseks on talle saanud Uljanovi õpilased eesotsas sots Ossinovskiga.
Konstantin Päts ja Johan Laidoner kirjutasid alla baasilepingule ja lõpetasid elupäevad Venemaal. Sama loogika järgi peaks Eesti praegune võimueliit lõpetama maise teekonna Mekkas või Kinshasas.
Oma maa laste kaitsmine vägistajate eest ei ole kuritegu ja isolatsionism. President aga tõukab selle maa tütred ja pojad võõraste füüsilise ja vaimse vägivalla kätte. Eestlaste hinge on vägistatud vaimselt ja keha füüsiliselt, ning tuhanded võõrad teevad seda ikka ja jälle. Nagu see juhtus 1930-1941. aasta sündmuste järel. Kas Kaljulaidist saab uus Konstantin Päts, kes lükkab omad võõraste alla?