02.12.2018
Peaminister Jüri Ratase käitumisest on alati välja paistnud alandlikkus suurte ja vägevate suhtes.
Kui rääkida vihast ühiskonnas, siis teeb viha just võimupoliitikute tuim peaga vastu seina tagumine: EKRE süüdi, EKRE süüdi, EKRE süüdi…
Peaminister Jüri Ratas (Keskerakond) teatas sotsiaalmeedias, et löömine ja vaenamine pole eestlastele omased ning loodab, et teist inimest löönud kahetsevad seda oma südames, vahendab ERR.
Kahetseda provokaatori kinnipidamist? Vaenamine on just peaministri koalitsioonikaaslaste sotside rida ja kui peaminister seda ei märka, siis oleks aeg amet maha panna! Aga ta ei soovi ju märgata…
Kaua võib riigi üks juhtpoliitikutest juhmi näoga kinnitada, et halvad inimesed halval miitingul tegid midagi halba. Kas peaminister on üldse elust nii irdunud, et pole kuulnud Tarandi varasematest arvukatest provokatsioonidest avalikel üritustel; kas ta ei tea, et Tarand on sotsiaalmeedias lubanud rahvuslastele kuklalaske ja molli andmist; kas ei vaata vähegi reaalselt ümberringi toimuvat, eriti provokaatori lõbusat nägu pärast “vägivallatsemist?
Kas Ratas usub, et teda võib tõesti enam tõsiselt võtta? Ehk kasutaks vähemalt õigust vait olla, mis on ka peaministri võõrandamatu õigus?
Ehk oleks Jüri Ratasel ka aeg loobuda riiki lõhestamast, väites, et rändepakti vastu hääletama tulnud inimesed olid mingid agressiivsed tüübid, kes tulidki vägivallatsema – ei, need olid inimesed, kes pole nõus Jüri Ratase aetava poliitikaga. Bilderbergi poolt kõrvust tõstetud peaminister on kabinettides unustanud rahvale silma vaatamise – ega need PR poolt korraldatavad üritused, nagu vähihaigetele raha kogumine olukorras, kus tema erakond tõrjus tagasi nendele samadele vähihaigetele tehtud annetuste nullmaksustamise, teda rahvameheks tee!
Vastupidi, Ratasest on saanud järjekordne rahvast irdunud politikaan, kellele on tähtis vaid Junckeri õlalepatsutus. Keegi pole unustanud üht levinud fotot koogutavast peaministrist, mille kohta ütles ka Tõnis Mägi umbes sellise mõttega – vaadake vaid pilte meie juhtide kohtumisest suurte ja vägevatega ning te näete, kes on peremees ja kes sulane.
Peaministril poleks esimesel advendipäeval vaja olnud midagi enamat öelda, kui et KÕIK osapooled võiks rahuneda – aga ei, tema silmis on ainult üks süüdlane ja see on EKRE. See on kisendav ülekohus mehelt, kes peaks Eesti ühiskonda sidustama – tema aga valab õli tulle.
See tekitab tõsiselt viha ja tahtmist lubada – ei, korruptsiooni ja venestamisega tuntuks saanud Keskerakonna esimees ja peaminister, kuni te ühiskonda tülli pöörate, ärge mingit poliitilist rahu oodake! Tõeline vihkamine pulbitseb tegelikult Stenbocki majas, mitte möödunud esmaspäevasel Toompea väljakul, ja ka peaministri sõnad on kantud vihkamisest ühe poliitilise jõu vastu, kes ütleb, et Eesti ei saa enam hukatusteed pidi minna!