15.12.2018
Kõik pole kuld, mis hiilgab – ja EL on ehtne kassikuld.
Ilmselt jäi enamikule inimestest nägemata BNS-i 11. detsembri uudis: “Eesti elanike toetus riigi kuulumisele Euroopa Liitu kuulumisele kasvas detsembri alguseks 76 protsendini, mis on kõigi aegade kõrgeim tase.” Tõtt-öelda, ega peavoolumeedia seda eriti levitanud ka, ja ilmselt põhjusega.
Nii suur protsent ei tähenda sugugi seda, et inimesed aplodeerivad Junckerile, Timmermansile, Merkelile, Macronile ja teistele EL-i võimuritele, või nende aetavale poliitikale. Pigem on tegu ükskõiksusega või pea liiva alla peitmisega tegelike protsesside suhtes.
Ega absoluutne enamus Eesti elanikest tahagi EL-ist lahkuda. Neid rahuldab praegune tiksumine; eurorahad tulevad endiselt, kuigi neid kärbitakse ja uute vaesemate liikmete lisandumine seab meid ülalpidajate rolli; kuigi EL ei ole sõjaline organisatsioon, on ta ikkagi väike julgeolekugarantii; ta annab vaba reisimisvõimaluse ja nii edasi. EL-ist lahkumine ajaks paljude arvates Venemaa rohkem meie järele keelt limpsama – oleme ikka Euroopa osa, et mitte olla Venemaa osa, arvavad paljud.
Muidugi kuulevad ja loevad paljud sellest, et näiteks reedelgi räägiti euroala ühisest eelarvest; et käib pidev jutt EL-i föderaliseerimisest ja rahvusriikide kaotamisest; et Brüssel tungib üha enam riikide siseellu ja paneb oma seadused kõigi jaoks kehtima (90% Eesti seadustest põhinevad eurodirektiividel); et Lääne-Euroopa on üle ujutatud migrantidest, kes vägistavad, pussitavad ja tulistavad… aga suur osa Eesti rahvast peidab pea liiva alla, sest seda pole meil ju veel juhtunud.
Vasakliberaalid seevastu ei maga. Brüsselis teevad nad üha jultunumaid seadusi, mis korjavad rahvusriikidelt ära suveräänsuse; nad sokutavad siia võõrideoloogiaid ja loovad ahistamisevastase massivõitluse õhkkonna; nad ei suru migrante väga otseselt peale, vaid sokutavad ümbertnurga – ja selliste vangerdustega võtavad nad rahvusriikidelt võimu üle.
Eesti-sugused riigid ongi juba oma suveräänsust massiliselt loovutanud. Ega Ratase ja Rõivase moodi mehed pole ju peremehed, nad on sulased, kellele meeldib käske täita, mitte ise otsustada. Vabadus on ju tegelikult taak – sa pead ise leiva küpsetama, kuid lihtsam on see kelleltki alandliku teene eest saada. NATO ja EL on Eesti võimueliidile hõlpsa elu tagatis, sest nemad otsustavad ära kuidas riiki kaitstakse; EL jaotab raha ja kasvõi pisku saab sealt alati kätte, tuleb ainult truu ja lojaalne olla.
Sest vastupidine variant käiks võimueliidile üle jõu: otsi neid, kes tahaks siia investeerida (lihtsam on nad siia vabalt lasta); otsi ise oma kaupadele turgu; korralda ise oma maa kaitset, vastuta ise, et rahvas oleks söönud; tee õigeid otsuseid, et inimesed tahaksid Eestis lapsi sünnitada, ja toeta siis neid – oh jumal, peremees olla on raske, parem anname kõik omanikuõigused ära ja oleme ülalpeetavad – nii mõtlevad võimumehed.
Ega nad samas lollid ole – nad näevad, et Saksamaa ja Prantsusmaa söövad ennast väiksemate arvel paksuks (nn uued liikmesriigid saavad siiani vaid osa vanade liikmesriikide põllumajandustoetustest); et Kreeka ja Itaalia on Merkeli poolt laastatud; et Brüssel tegutseb keelan-käsen-poon-ja-lasen- süsteemis; et väikesed liikmesmaad on Väikesed Peetrid, kelle leivakott kõigepealt tühjaks süüakse; et EL on uus NSVL, ainult täis lettide ja reisimisvõimalustega; et tuleviku EL-ist saab ühe kliki valitsetav totalitaarne liit ja et Euroopat tahetakse Afroaraabiaks muuta – ainult et mingis rumaluses loodavad, et neile jääb tulevikus võimupiruka juurde mingi koht.
Siin tasubki pisut Brexitil peatuda. Eesti peavoolumeedia kirjeldab seda kui katastroofi, kus Briti majandus kukub kokku ja Ühendkuningriikidest saab õitsva EL-i kõrval tühi kõnnumaa, kus hulguvad odadega jahti pidavad üksikud keldid.
Suurbritannia on EL-i kolmas majandus ja see riik on alati liidu eelarvesse ülisuure panuse andnud, seega ei ole ta teiste turjal elaja ega lahkudes võõra varanduse kaasakrahmaja. Aga EL, nagu ka NSVL, ei taha kedagi minema lasta ja karistab sirgeseljalisi lahkujaid karmilt – võib seob mingi May moodi Quisling riigi nii haledalt EL-i külge, et too tulevikus ägab.
Britid on alati ennast Euroopast kaugemal olevana tundnud ja eks see õhutas ka Brexiti poolt hääletama. EL-i jääda soovijad on valdavalt migrandijuurtega Suurbritannia kodanikud, keda on riigis tohutult – sisserändajatele meeldib alati, kui kogu maailm on neile avatud.
Kuidas elaks Suurbritannia pärast õiglast lahkumist? Kindlasti ei vajuks ta majanduslikult põhja, vaid suudaks ennast ümber orienteerida, leida uued turud, sõlmida uued vabakaubanduslepped ja nii edasi – riigil on potentsiaali tohutult. Kui solvunud EL maha rahuneb, tuleb ka sealt ilus koostöö – praegune Brüssel soovib vaid vihas Londonit peksta, peksta ja veel kord peksta.
Britid valisid peremehestaatuse – kui palju põlisbritid muidugi veel moslemist linnapeaga Londonis peremehed on… Aga iseolemine on suur võlu, mida eestlased kahjuks unustama hakkavad. Kuigi vabadus on ka vastutus, ei tule vähemalt Cherif Chekattid siia.
Euroopa Liidul pole praegusel kujul tulevikku. Kui sellest saab Brüsselist juhitav totalitaarne impeerium, mis ahmib endasse migrante, kukub see juba lähiajal islami lõugade vahele. Ainus pääsetee on rahvusriikide Euroopa, kes hakkab võõraid tõrjuma ja neid nende kodus jõudumööda abitama.