26.12.2018
Migrandid protesteerivad korruptandist linnapea arreteerimise vastu.
Uute Uudiste kaasautor Soomest Paul Oja kirjutab ühe Itaalias migrantide ja nende vastuvõtjatega juhtunud loo ning õpetab selle taustal meedias räägitavaid asju õigesti nägema.
“Igasugune ajakirjandus on oma olemuselt subjektiivne, täpselt nagu ka igasugune ajalookirjutus.
Kui keegi tahab teistele jutustada mingist sündmusest, siis tuleb tal paratamatult teha valik – millest rääkida, mida ebaolulisena rääkimata jätta. Mistahes sündmuse täpne kirjeldus oleks selle sündmuse uuesti läbielamine koos absoluutselt kõigi üksikasjadega. Kui see olekski võimalik, millal siis enda elu elada?
Siin tulevadki mängu ajakirjaniku hoiakud ja maailmavaade. Mis on ajakirjaniku arvates oluline ja vahendamist väärt, mis mitte? Sellest sõltub lõppkokkuvõttes, millise pildi lugeja asjade seisust saab.
Meie, nõukogude aja inimesed, oskasime tolle aja meediast üsna hästi ka peidetud sõnumeid välja lugeda. Neid, mida kõigest väest püüti väga pahadena näidata või eriti tähtsusetuks teha. Siis saabus sõnavabadus. Professor Lippmaa ja prohvet Priskilla olid oma arusaamade esitamises üsna ühe pulga peal. Vastutus õige mõistmise ja tõlgendamise eest oli täielikult lugeja õlule veeretatud.
Üsna mitme aasta jooksul on aga Euroopa praeguse ühiskonna arengus märgata olnud suunda, mis üha süvenevat näib. Kui N. Liidus määras tõe partei (kommunistliku – muid tolleaegses nõukogude ühiskonnas polnud) peajoon, siis nüüd teeb seda liberaalsallivate väärtuste poolt dikteeritud poliitkorrektsus. Eesmärgiks nii siis kui ka nüüd igasuguse teisitimõtlemise vaigistamine ja ideaaljuhul maa pealt ära kaotamine.
Nii et tuleb hakata vanu oskusi uuesti üles soojendama, kui on tahtmist maailma asjadest paremini aru saada. Proovime.
Suomen Kuvalehti (51-52, 21.12.2018) avaldas Silja Lanas Cavada loo Riace linnast Lõuna-Itaalias. Cavada on üks SK veendunumaid sallivusreportereid. Ometi on ta aus ajakirjanik ja seetõttu lipsab tema tekstidesse ka tõsiseiku, mis tema algse idee mõnikord tühjaks kipuvad tegema – nende jaoks, kes lugeda oskavad.
Pajatus algab nagu kaunis muinasjutt. Oli vaikne linnake Lõuna-Itaalias, elanikke enne II Maailmasõda 3000, aastaks 2004 kõigest 500 järel. Siis hakkas sinna saabuma pagulasi ja turvapaigaotsijaid. Paljud jäid linnakesse elama. Mida nad seal tegid, selle kohta mainitakse ainult, et osa neist leidis tööd riiklikul toetusel toimivates töökodades. Ka kohalikele tekkis uusi töökohti – itaalia keele õpetajate ja tõlkidena.
Elu oli ilus. „Linnaelanikud harjusid tulijatega ära. See oli täuslik integratsioon,“ tsiteeritakse linnapea 92-aastase isa arvamust. Itaalias oli käimas nn SPRAR-projekt*, mis tähendas kohalike omavalitsuste põhist toetusprogrammi pagulastele ja turvapaigaotsijatele. Riaces lasti käibele isegi oma raha – kupongid, mille eest sai linna poodides nt toiduaineid osta. Kupongid maksis kinni riik SPRAR-projekti raames. Linnaidülli käisid jäädvustamas CNN, New York Times, BBC, Al Jazeera…
Järsku aga olukord muutus. Riiklik rahastamine lõppes ära. Linnapea arreteeriti. Immigrante hakati vastuvõtukeskustesse laiali vedama. Kõik olid väga kurvad. Vahepeal kirjeldab Cavada üht Kamerunist tulnud naist, kes on väga õnnetu, et peab koos oma viieaastase tütrega Riacest ära sõitma.
Kui Cavada hakkab nähtuse põhjusi esile tooma, siis läheb asi huvitavaks.
Pahandustes olevat süüdi Itaalia uus valitsus, kus „on kaks erakonda: populistlik Viie Tähe Liikumine ja paremäärmuslik Lega“. „Valitsuse vaieldamatu juht on siseminister Matteo Salvini.“ „Pagulaskriis on teinud Salvinist Itaalia populaarseima poliitiku“. – Tähendab, et Itaalia rahvas on demokraatlikel valimistel valinud kaks erakonda riiki juhtima ja peab siseministrist väga lugu!
Kui riigi rahakraanid kinni keerati, jäi kohalik linnavalitsus riigile üsna kiiresti kaks miljonit eurot võlgu. – Kui maaletulijate ülalpidamine ühes väikeses linnakeses „täiuslikust integratsioonist“ hoolimata nii kulukaks osutus, millised summad siis kogu riigi ulatuses sellesse immigrantide tekitatud musta auku võisid kaduda?
Oktoobri algul arreteeris politsei linnapea Domenico Lucano (pildil). Küsitletud linnaelanikud on veendunud, et tegu on poliitilise kiusuga, kuna ametlik immigratsioonivastane poliitika ei taha idüllilise musterküla olemasolu lubada. – Vägisi tuleb ometi pähe mõte: kui seal nii massiivsete rahavoogudega tegemist oli, kas arreteerimise põhjus ikka oli ainult poliitiline?
„Pärast eelmise kevade parlamendivalimisi on Lega toetus kahekordistunud. See ulatub juba 35 protsendi piirimaile. Lega on ainus erakond Itaalias, mille toetus kasvab.“ Nii kirjeldab Cavada üldist asjade seisu Itaalias.
Lugeja teha jääb otsus. Kas ta pühib põselt helge kaastundepisara õnnetute immigrantide ja linnaelanike pärast, kes äkitselt suures riiklikust toetusest ilma jäid (mis on ilmselt Cavada taotlus) – või arutleb iseseisvalt, kummal on suurem kaal, kas juhtivaid erakondi valinud rahva enamuse arvamusel või linnaelanike omal, kelle isiklik kasu järsku ära kadus.”
*Google seletab lahti, et see on Sistema di Protezione per Richiedenti Asilo e Rifugiati, rahvusvahelisemaltProtection System for Refugees and Asylum Seekers.
Loe ka: Itaalias arreteeriti hoogsalt immigrante smugeldanud Riace linnapea Domenico Lucano ja Mis peitub heasüdamliku “sallivuse” taga – Itaalia näite varal.