Millal Eesti riigivõim ja justiitssüsteem “navalnõid” ja “nemtsovi” tegema hakkavad?

Pühapäevases saates “Räägime asjast” nentisid saatejuhid Mart ja Martin Helme, et EKRE vastu käivitatud kampaania sarnaneb juba vägagi Kremli repressioonidega sealse opositsiooni vastu.

Tegelikult alustas ebademokraatliku viha- ja laimukampaaniaga juba Reformierakonna valitsus eesotsas Taavi Rõivasega, kes tembeldas siiani selguseta Vao pagulaskeskuse seina süütamise rahvuskonservatiivide kuriteoks. Ühtse Venemaa koostööpartneri Keskerakonna juhitud Jüri Ratase valitsuse ajal on ühised jooned Putini režiimi totalitaarpoliitikaga aina süvenenud.

Mis on siis tänasel Eestil Venemaaga ühist? Sarnaselt idanaabriga on ka siin kogu riiklik meedia paisatud võitlusesse ainsa reaalse opositsioonierakonna vastu – teda laimatakse, mõnitatakse, tema tegemistest otsitakse välja kõige intrigeerivad ja kõmulisemad, või vastupidi, kõige tühisemad momendid, kui tegu on näiteks nende programmiga – kõik on suunatud opositsiooni näitamisele ainult halvast küljest. Demokraatia ei toimi, sest arvamuste paljusust ning sõna- ja südametunnistusevabadust ei tunnistata!

Nagu Venemaalgi, korraldatakse ka Eestis opositsiooni vastu provokatsioone, kuid süüdlaseks üritatakse jätta nemad ise. Politsei algatab vastasrinna vastu krimiasju igal tühisel põhjusel, kuid “omade” sigaduste vastu neid kas üldse ei algata või lõpetatakse üsna ruttu kuriteo koosseisu puudumise tõttu. Riigivõim õhutab ühiskonda vägivallale opositsiooni vastu, nagu Venemaal saadetakse kasakad “püha Venemaad” kaitsma.

Ka Eestis on olemas Ühtse Venemaa moodi võimupartei (koalitsioon), tema kõrval aga puudlitena terve rida opositsiooniparteisid, kes on seda vaid näiliselt ja pisiasjades, kuid kiidavad olulistes asjades riigivõimule igati kaasa, ühinedes temaga peamise opositsioonipartei vastu. Eesti oma süvariiklikud Žirinovskid ja Zjuganovid leitakse Eesti 200, Reformi- ja Vabaerakonna seast, nagu Kristina Kallas, Andres Herkel ja Kaja Kallas.

Siin jääbki vaid üle küsida – millal hakkab Ratase vasakpoolne koalitsioon “navalnõid” ja “nemtsovi” tegema? Et Navalnõini jõutakse, pole mingit kahtlust – kui võim hakkab käest libisema ja EKRE võimuletulek liiga kindlaks muutub, hakatakse ka EKRE tipptegelasi väljamõeldud ettekäänetel vahistama. Asi lõpeb ilmselt mitte millegagi, aga efekt saavutatakse sellega, et palju kahtlejate hääled (“Järsku ongi süüdi?!”) lähevad erakonnale kaduma. Pikemas persprektiivis hakatakse opositsionääre igal võimalusel vahistama, et krimiregister tekitada. Ja nagu Savisaare läbiotsimiste puhul, ootavad jõustruktuurid enne tegutsema asumist ära ajakirjanduse, et asi eriti vürtsiseks teha!

Kas Eesti süvariik võib ka “nemtsovini” jõuda? Aga miks ka mitte – mõnele eriti kriminaalsele tüübile vihjatakse, et kui sa selle või selle “ära koksad”, saad kõik andeks, teeme sulle uue identiteedi ja sa kaod maailma avarustesse! Kui tegu on tehtud, hukkub opositsiooniliidri tapja tulevahetuses politseiga ja niidiotsad ongi vette peidetud. Venemaal on seda pidevalt opositsiooni vastu tehtud ja eriti kasutatakse ära tšetšeene.

Kindlasti algab selle jutu peale kisa – miks te Eesti riigist ja meie demokraatiast nii halvasti arvate? Aga sama praktika käib ju ka meie võimueliidi iidolite juures Läänes – Marine Le Peni vastu algatatakse pidevalt mingeid kohtuasju ja teda üritati koguni psühhiaatrilisse kontrolli saata. Saksamaal peksid vasakäärmuslased immigratsioonivastase erakonna parlamendisaadiku kooma ja riigivõimu “hukkamõist” kõlas umbes nii: “Isegi nende natsidega ei tohiks nii käituda!”

Eesti justiitssüsteem lausa kisendab reformi järele. Viimane küsitavus on Savisaare asja lõpetamine, õigemini pooleli jätmine. Inimlikkusest invaliidi vastu ei tasu rääkida – kogu protsessi käigus pole seda kordagi välja näidatud. Nüüd jääb ühiskonnal teadmata, kas Savisaar oli ikkagi süüdi või mitte – ja see annab võimaluse teinegi kord opositsionäär pika menetlusega ära peedistada ja jätta siis õhku küsimus – mis ikka tegelikult juhtus? Järsku oleks Savisaare asi lõppenud nagu Panovi oma?

On ju ka teistsugune, “omasid” päästev näide – 10-miljoni-dollari-mees Siim Kallas, keda ei mõistetud küll süüdi, aga ka mitte õigeks. Kuigi mees küll pääses, jääb ta ühiskonna silmis elu lõpuni meheks, kelle haldusalas ja juhtimise all läks kaotsi tohutult meie kõikide raha. Eesti justiitssüsteemi hingele jääb ka see, et VEB Fondi ja tõenäoliselt ka Danske suurvargad jäävadki meie seas ringi kõndima ja kummitama. Kui EKRE muidugi võimule ei tule.

Eestis pole enam demokraatiat, vaid meil on loodud fassaadidemokraatia, mille varjus õitsevad seadusrikkumised ja lihtsalt sigadused. Kuni president Kaljulaidile, peaminister Ratasele ja teistele on provokatsioonid EKRE vastu “nende endi” süü, “omade” seaduserikkumised aga “tähelepanu juhtimine probleemidele”, läheb Eesti riik allakäiguteed pidi. Täpsemalt sama rada pidi, mis Putini režiim.