Priit Aimla ja Eino Baskini ajad on tagasi

Vanem põlvkond mäletab hästi neid kahte ühiskonnakriitilist humoristi, kelle väljaöeldud sõnades väljendusid tuhandete varjatud mõtted.

1985. aastal alanud perestroika üheks osaks oli “glasnost” ehk avalikustamine, kus tasapisi võis hakata rääkima asjadest, mille päevavalgele toomise eest võis teatud aegadel saada isegi 25+5. Ärksamad mehed-naised kasutasid selle kohe ära ja kuna võim oli veel KGB käes, peideti see esialgu huumorisse.

Priit Aimla ja Eino Baskin tõid teleri ette sadu inimesi, kes nende julgeid ühiskonnakriitilisi nalju kuuldes vaimustusest oigasid ja saate lõpus poolveendunult kinnitasid: “No neil meestel pannakse küll pärast telemajast väljumist käed raudu!”

Nüüd on need ajad tagasi tulemas. Ei, kapo pole veel KGB tasemel ja sõnavabadus pole ka nii hullusti ohjatud, kuid silmakirjalikkus on see-eest Nõukogude Liidu tasemel.

Sel nädalal käis sotsiaalmeediast läbi Aimla-Baskini hiilgeaegadest pärit vaimustus, kui blogija Roosa Udu kirjutas avalikult ja avameelselt Naiste marsi taustast ja kirjanik Kerttu Rakke solvumiskultuurist – vähemalt nemad on eelnimetatud härrasmeeste väärikad järglased.

Ka EKRE populaarsuse üheks põhjuseks on ka see, et erakonna poliitikud ei aja “poliitkorrektset hülgemöla”, vaid räägivad asjadest nii, nagu need on. Sama on ka portaalidega Uued Uudised ja Objektiiv. Ei, nende räägitav ei ole ainus tõde (näiteks sotsidel on oma ja täiesti erinev tõde), kuid nemad on vabad silmakirjalikkusest, millesse ühiskond üha enam upub.

Toome näiteid. Jah, geid on alati olnud, kuid normaalsus on ikkagi see, kui naine poeb rõõmuga mehe kaissu ja mees hoiab naudinguga naist käte vahel. Toppigu mehed pealegi käsi teineteise püksi, aga see on erand – ärge tehke seda piirituks normaalsuseks, ärge laulge sellele ülistuslaulu ja ärge tõstke seda pjedestaalile! Normaalsus on hoopis mehe ja naise suhe, millest sünnib ka armastuse vili – lapsed.

Ärge karjuge avatusest ja sallivusest, kui eestlastel on hing endiselt haige, sest vene keel kõlab lausa igal sammul ja oma riik veab lisaks otsa veel neegreid ja araablasi, kellega meil pole isegi inglise keeles millestki rääkida, rääkimata sellest, et puhtas maakeeles nendega juttu puhuda. Aga kui ütled, et ma ei taha võõraid siia, tahan omal maal oma rahvaga olla, tembeldatakse kohe võõravihkajaks, rassistiks, natsiks ja vihakõnelejaks.

Tolle silmakirjaliku maailma esindajateks on meie võimu tipud – president Kersti Kaljulaid ja peaminister jüri Ratas, kes räägivad, et me pole kunagi nii hästi elanud kui praegu, ja et eesti keel on täiesti kaitstud. See on ju kõige ehtsam NLKP Poliitbüroo jutt õnnelikust elust Nõukogudemaal – inimesed ju näevad, et meil pole kõik hästi ning vahe sõnade ja tegelikkuse vahel kasvab üha laiemaks.

Meie inimesed ei saa piisavalt abi haigekassast, kui suur häda käes on; maapiirkonnad jooksevad inimestest tühjaks; mitte kõik eakad ei saa elamisväärset pensioni; on palju peresid, kus koolilõuna on lapsele ainus kord sooja sööki saada; pered lagunevad, sest isa on kogu aeg välismaal tööl, kuna kodumaal ei teeni piisavalt – seda juttu võiks lõputult rääkida!

Ja üha räigemalt rünnatakse neid, kes julgevad välja öelda, et kuningas on alasti. Praegu naelutatakse nad juba häbiposti, aga järjekindlalt läheneb aeg, kus politsei paneb käed raudu mitte varguse või tapmise, vaid kellegi “solvamise” eest. Silmakirjalikkus tipneb hetkel juba kasvõi sellega, et kogu “progressiivne” ühiskonna osa kiljub hüsteerias Tarandi “peksmise” peale, kuigi enamik on südames nõus Martin Helmega – Tarand on kõige ehtsam madala hingega mölakas!

Kurb ongi see, et selle nõukoguliku silmakirjalikkusega on kaasa läinud suur osa Eesti loomeinimesi – nauditavateks eranditeks on Kerttu Rakke, Kirsti Timmer, Malle Pärn, Sven Kivisildnik, Tõnis Mägi, Valdur Mikita ja paljud teised, ajakirjanikest näiteks Priit Pullerits. Iga võim kiidab ennast ja ükski neist pole kunagi olnud ideaalne – kui loomeinimesed muutuvad võimutruuks, on nad oma hinge läätseleeme ja hõbeseeklite eest maha müünud, nagu näiteks Andrus Kivirähk, kellel oleks tohutu potentsiaal olla rahvamees, kuid kellest on saanud valitseva ideoloogia ruupor.

Isegi Ivo Linna, kes kunagi laulis “Peatage Lasnamäe”, on vait jäänud. Eriti kahju on Märt Avandist ja Ott Sepast, kes on meeletult andekad, nende naljad on ülihead, kuid jäävadki vaid heaks huumoriks ega ei ulatu kunagi tasemeni, kus nad siseneks jäägitult inimeste südametesse – nad oskasid selle ära rikkuda “Ei ole üksi ükski maa” paroodiaga.

Ajakirjandus supleb eneseimetluses, märkamata, et nad esindavad vaid iseennast ja võimuladvikut, ning rahutud lugejad otsivad hingele kosutust pigem mujalt kui valet võimendavatest ja Potjomkini küla ülistavatest trükisõnadest. Ja “ajakirjanikeks” on “erudeeritud” sopaloopijad nagu Ahto Lobjakas, kes loeb igas oma loos ette neli-viis ülemaailmselt tuntud klassikut ja kümneid võõrsõnu, kuid oma “harituses” jääb ikkagi Parnassose mäele eksinud sibiks.

Eesti upub silmakirjalikkuse saasta sisse ja solgiämbri kummutab igapäevaselt meie hinge valitsev võimuladvik. See on tagasitee nõukogude aega, kus sõnades oli kõik ilus, kuid hing ulgus õõnsalt. Isegi kui me nüüd elamegi paremini kui kunagi varem, istume me ikkagi mornilt kaetud laua ääres ja üritame endale sisendada, et sellist Eestit me just tahtsime.

See, et EKRE kogu ühiskonda sellest unest üles äratada tahab, on juba hüpnoosi all õndsuses ujujatele šokk, kuid kunagi jõuab kohale tõdemus, et rahvuskonservatiivide tee on ainus, mida mööda minnes saame ennast jälle elusana tunda.