04.02.2019
Kaspar Arro soovitab koalitsiooni kooshoidmisega kõigil võimuerakondadel vaeva näha.
Uute Uudiste kaasautor Kaspar Arro leiab oma arvamusloos, et massiimmigratsioonile tuleb piir panna Euroopa riikide koostöös, sest nagu sisserände toetajad teevad seda ühiselt, tuleb koonduda ka vastastel.
Enda kohta ütleb autor, et ta on “tööline, rahvusvaheliste suhete magister” – tiitel on korrektne, kuna ta töötab Suurbritannias töölisena, samas akadeemilist analüüsivõimekust tõestab rahvusvaheliste suhete magistrikraad Tartu Ülikoolist.
“Immigratsioonist on kujunemas üks tänapäeva Euroopa põhilisemaid probleeme. Lähis-Ida ja Aafrika rahvaarv kasvab kontrollimatu sündimuse tõttu plahvatuslikult. Samas sealsete ühiskondade sotsiaalne ja majanduslik tase jääb Euroopale alla nii tänapäeval kui ka ettenähtavas tulevikus. See tekitab paratamatu pinge Euroopa ja Aafrika kontinendi vahele – rahvamassid ihkavad ikka liikuda sealt, kus on halb, sinna, kus on hea.
Meie, eurooplased, peame selles protsessis olema otsustajarollis. Meile tahetakse külla tulla, meie oleme kodu omanikud. Kas me laseme siia tahtjaid üle läve sisse või hoiame neid ukse taga? Need alad siin on kuulunud õigusega meile ning meie ise oleme raske vaeva ja hoolega üles ehitanud ühiskonnad, mis on osutunud parimateks kogu maailmas. Kõik teaduslik, tehniline ja filosoofiline platvorm heaoluühiskonna ülesehitamiseks on peamiselt loodud meie endi poolt. Piltlik “pidulaud”, mis on kaetud, kuulub peremeestele, kelleks oleme meie – eurooplased. On selge, et ka väljas külma ja nälja käes olijad tahaksid pidulauast osa saada. Kuid peremees otsustab tingimused, kes, kuidas ja kui palju laua pealt palakesi haarata saab.
Hiljuti vastu võetud ÜRO rändepakt loob tingimused, et igaüks maailmas, kes tunneb külma ja nälga, võiks tulla Euroopa “pidulauale” maiustama. Just nimelt Euroopa lauda, kuna ameeriklased on oma samuti küllusliku peolaua uute poliitiliste liidrite juhtimisel kinni panemas – täpsemalt väljendudes jäid Ühendriigid rändepaktist kõrvale ja on kuulutanud selle olema neile mittesiduvaks. Seevastu aga Euroopa Liidu liidrid eesotsas Junckeri, Merkeli ja Macroniga on tuliselt rändepakti propageerinud ning julgustanud maailma hädalisi ette võtma teekonda Euroopa poole.
Kuid Euroopas on täna jõuliselt kerkimas uued liikumised, kes küsivad – kas meil on kohustus ja vajadus lasta kõiki üle piiride, kes tulla tahavad? Küsitakse, kas Euroopal on võimekus aidata kõiki siia tulijaid. Küsitakse, kas Euroopa ühiskonnad kannatavad selle majandusliku koorma välja ning kui palju tööd peab lihtne eurooplane selleks tegema, et võimaldada euroopalik elu ka nendele, kes ei suuda ise selle nimel tööd teha. Küsitakse, kas pealetulijad pole ehk liiga agressiivsed nõudma enesele erikohtlemist ja kas nad mitte ei ole asunud enese kultuuri meile, põlisasukatele, peale suruma.
Küsitakse, et kas kõik see, mida me oleme saavutanud – heaoluühiskond, naiste õigused, usuvabadus ja seksuaalvabadus, sealhulgas vähemuste aktsepteerimine – ei ole sattunud ohtu ning ei või uustulnukate kultuurilise surve all kaduda. Veel enam – löögi all on ka Euroopa majanduslik võimekus, produktiivsus, hariduslik kvaliteet ja isegi teadus. Kõik see, mida me oleme aastasadade jooksul üles ehitanud võib pessimistlike stsenaariumite kohaselt vajuda tagasi varauusaegsele tasemele.
Vastused massiimigratsioonile on tekkinud erinevates Euroopa riikides rohujuure tasandilt, vastates laialdasemalt puudujääkidele ja valupunktidele vastavates riikides. Kahtlemata on arusaamine massiimigratsioonist ja kartused lokaalsel tasandil erinevad Ida-Euroopas ja Lääne-Euroopas, kuid erinevusi on ka konkreetsete riikide vahel.
Kuni senimaani pole need erinevate rahvusriikide massiimigratsiooni vastased poliitilised jõud omavahel suuremat koostööd teinud, vastates eelkõige poliitilistele väljakutsetele endi riikide sees. Kuid viimase aja sündmused on näidanud, et massiimigratsiooni vastane võitlus peab peale oma rahvusriikide tegema koostööd ka üle-euroopalisel tasandil – kuna põhiosas on probleemi tuum kõikide jaoks sama. Teine põhjus on see, et massiimigratsiooni soodustavate jõudude tegevus on juba ammu piirideülene ja seetõttu paljuski tõhusam kui immigratsioonivastaste killustatud tegevus erinevates riikides.
Nüüd on Euroopa immigratsioonivastased liikumised hakanud sellest probleemist aru saama ja vaatama võimalusi Euroopa Liidu üleseks koostööks. Esimeseks verstapostiks on võetud 2019. aasta europarlamendi valimine. Itaalia globalismivastased jõud on hakanud agressiivselt üle Euroopa sarnaselt mõtlevate jõududega partnerlust otsima. Koostöö on jõudnud tasandile, kus Matteo Salvini, Marie Le Pen, Geert Wilders ja Heinz-Christian Strache avaldasid ühise manifesti Euroopa rahvastele, milles kutsutakse eurooplasi üles ärkama ja avama silmad toimuvale reaalsusele massiiimigratsiooni ja Euroopa kultuuri lämmatamise vallas (Postimees). “Geograafiliselt ei kao see maailmajagu kuhugi, kuid ohus on tsivilisatsioon, “ tõdetakse manifestis.
On viimane aeg tegutseda – paar aastat tagasi tulnud eriti plahvatuslik migrantide laine on alles algus. Avatud piiride teadvustamisel Aafrika ja Lähis-Ida ühiskondades lähevad liikvele kümned miljonid. Meil on aga hädavajalik saata lõuna poole just vastupidine sõnum – Euroopa piirid lähevad kinni ja need, kes on tulnud õnne otsima, satuvad hoopistükkis veel suuremasse viletsusse kui nad ka kodumaal kogesid. Ja selle suunas tuleb ka reaalseid samme ette võtta – Euroopa piirid tuleb füüsiliselt sulgeda, merel avastatud põgenikelaevad tuleb tagasi transportida Aafrika rannikule.
Samal ajal peavad eurooplased teadvustama, et nende maksuraha läheb vaja ka selleks, et üles ehitada põgenike laagrid Euroopa Liiduga piirnevates riikides ja Vahemere lõunakaldal. Samuti peame olema valmis senisest suuremaks panuseks Aafrika ja Lähis-Ida riikide ülesehitamiseks – haridusprogrammid, koolid, infrastruktuur jne. Immigratsiooniprobleemide korrektne lahendamine nõuab samaaegset kahesuunalist tegutsemist – ühelt poolt Euroopa Liidu piiride kaitse ja asüülitingimuste karmistamine, teiselt poolt suurenev arengu- ja humanitaarabi immigratsiooni lähteriikidesse.
Kõik eelpool väljatoodud tegevused nõuavad senisest paremat poliitikate koordineerimist Euroopa tasandil. Seega peavad immigratsioonivastased jõud Euroopas koopereeruma, välja selgitama ühised huvid ja kattuvused, töötama ühise platvormi ja pisendama erimeelsusi omavahel muudes küsimustes.
Tegevus globalistide vastu peab olema kahetasandiline. Ühelt poolt on kohustus võtta võim Euroopa riikide rahvusparlamentides ja moodustada Euroopa Liidu liikmesriikides valitsused, kes hakkaksid piirama eurobürokraatide omavolilist tegevust immigratsiooni soodustamise vallas. Teiselt poolt aga tuleb välja töötada üleeuroopalised koostöö programmid võitlemaks immigratsiooni ohuga (koostöö europarlamendi tasemel, riikide blokkide moodustamine mõjutamaks ja suunamaks Euroopa Komisjoni tegevust jne.).
Koostöö saavutamiseks tuleb selgelt sõnastada need valdkonnad ja alad, kus leitakse ühised huvid. Põhimõtteliselt peaks koostööplatvorm olema suunatud immigratsiooniküsimustele ja jätma muud küsimused võib-olla teiste algatuste raamidesse, et vältida liigselt kuhjuvaid erimeelsusi. Nii näiteks kui rääkida ühise välispoliitika kujundamise perspektiividest võib liiga suureks osutuda vastuolu Venemaaga suhtlemise raamistiku loomisel – osad immigratsioonivastased jõud ei näe Venemaas (tulenevalt nende geopoliitilisest asukohast ja ajaloolistest traditsioonidest) mingit märkimisväärset ohtu, samas kui Ida-Euroopa immigratsioonivastastel parteidel võib olla põhjendatud hirm Venemaalt lähtuvate potentsiaalsete tulevikuähvarduste osas.
Seega peaks esialgse koostööplatvormi kujundama eelkõige lähtudes vaid immigratsiooniga seotud küsimustest, loomaks võimsat relva globalistide vastu Euroopa Liidu tasandil. Selles valdkonnas peaksid olema erinevate parteide omavahelised erimeelsused minimaalsed. Ühiselt tuleb kokku leppida Euroopa Liidu välispiiride efektiivse toimimise garanteerimises, tõhustatud ebaseaduslike immigrantide väljasaatmispoliitika loomises, teistest kultuuridest pärit sõjapagulaste Euroopa ühiskondadesse integreerimise poliitika lõpetamises (seniste rahvusvaheliste lepete kohaselt peavad sõjapagulased peale konflikti lõppu oma asukohariiki tagasi pöörduma, neid ei tohi kohelda siia igaveseks elama jäävate uuseurooplastena!) ning asüülipoliitika karmistamises.
Eestis on praegu ainus tõsiseltvõetav immigratsioonivastane partei Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. EKRE on see jõud, kes peab Eestis kandma seda lippu, mida Itaalias kannab Põhjaliiga, Prantsusmaal Rahvusrinne ja Saksamaal AfD. Koostöös nende liikumistega ning võimsate liitlastega Ida-Euroopas tuleb ühiselt töötada siseriiklikul tasandil selle nimel, et võtta üle täitevvõim ning üle-euroopalisel tasandil läbi viia immigratsiooni tõkestavaid algatusi.
On heameel tõdeda, et mingeid kontakte avalikkusele teadaolevalt ka hoitakse – nii näiteks külastab EKRE poliitik Jaak Madison eesti meedia kriitikarahe all regulaarselt Austria Vabaduspartei poolt korraldatavat balli. Uued Uudised on lubanud, et EKRE liitub Salvini poolt loodava immigratsioonivastase blokiga.
EKRE on Eestis kartellipoliitikute ja salapolitsei ühise ründe all niikuinii, seega ei peaks pelgama avalikult neid kontakte otsimast ning koostööd jõuliselt edasi arendama. Vastaspool ründab immigratsioonivastast liikumist alatute võtetega kõigest hoolimata – selgest immigratsioonivastasest hoiakust ei tasu seetõttu grammigi lõdvemaks anda. Ei tasu lasta end kõigutada salapolitsei väidetest, et sellisel juhul teeks EKRE kuidagimoodi koostööd Moskvaga.
Tuleb teadvustada iseenesele ja oma valijatele, et immigratsioonivastased liikumised Euroopas pole mitte salakaval KGB käepikendus, vaid tegemist on liikumistega, mis on sündinud eurooplaste eneste murest Euroopa tsivilisatsiooni tuleviku üle. Koostöö otsimist nende jõududega, kes peavad kalliks ühist Euroopat, mis on koduks just nimelt Euroopa põlisrahvastele, mitte sissetungijatest muslimitele ega aafriklastele, ei pea häbenema.
Võitlus pimeduse jõududega peab olema läbipaistev, aus ja puhas – massiimmigratsiooni vastased seisukohad tuleb välja ütelda kõhklemata ja hoolimata vaenlaste turmtulest tuleb rahulikult välja töötada seaduslikke lahendusi immigratsiooni piiramiseks ja tõkestamiseks. Sellel momendil, kui Euroopa juhtriikides on immigratsioonivastaste jõudude poolt võim üle võetud, peame olema valmis ka seadusandliku poole loomise osas ning omama toimivat riikideülest koostööd patriootlike Euroopa jõudude vahel.
Sellise koostöö toimimisel ja mõistlike jõudude domineerimisel tuleviku Euroopas ei ole ka Eestil mingit vajadust Euroopa riikide majanduslikust ja kultuurilisest ühendusest – Euroopa Liidust – lahkumisele mõelda. Vastupidi, koostöös teiste riikide sõbralike jõududega saaksime üles ehitada reformitud Euroopa Liidu, kus Euroopa juhtorganid ajavad eurooplaste asja – mitte Washingtoni, Moskva või rahvusvahelise panganduskartelli asja.
EKRE peab julgelt liituma üle-euroopalise immigratsioonivastase liikumisega, seda omalt poolt igati edendama ja toetama, pakkuma omapoolseid ettepanekuid ja lahendusi küsimustes, kus meiepoolset know-how´d on vaja (näiteks immigratsiooniprobleemide osas, mis lähtuvad ida poolt). Koostöös teiste eurooplastega oleme me tugevamad, et kaitsta ka eesti rahvast pealetungiva rändelaine eest!