18.02.2019
Valimispäev Helsingis Eesti saatkonna juures.
Riigikogu valimiste päev Soomes Helsingis jättis kogu selle korraldusest viltuse mulje, mis aga lubab juba mingeid järeldusi teha.
Pealtnägijad kirjeldavad umbes saja meetri pikkust järjekorda Eesti saatkonna juures, mis püsis kuni hääletusaja lõpuni, ja paljud Soome eestlased kirjutavad sellest, kuidas nad loobusid ajapuudusel seal seismast.
Ilmselgelt ei oodatud saatkonnas inimeste nii aktiivset osavõttu just selles mõttes, et oodati pigem inimeste e-hääletamist, mitte valimiskastide juurde tulekut. Traditsioonilisel moel kabiinis hääletajatest aga võib suur osa olla EKRE toetajad, kes e-valimisi ei usalda – seega valimisprotsessi osaline umbejooksmine saatkonnas on just rahvuskonservatiivide kahjuks.
Siit tekib kohe küsimus, et miks paljud seda infotehnoloogilist võimalust omaks võtta ei taha. Esiteks – keegi pole suutnud piisavalt tõestada, et e-valimised on turvalised ja seda eriti olukorras, kus mujal maailmas neid erilise vaimustusega üle pole võetud; peale selle kumiseb kogu peavoolumeedia hoiatustest, et vene häkkerid mõjutavad Lääne valimisprotsesse. Eesti e-valimiste väidetav turvalisus ja Vene sekkumise oht aga on teineteisele risti vastukäivad.
Teine, veelgi olulisem moment on selles, et e-valimised tõid Reformierakonna valitsemise aegu kõige paremaid tulemusi just võimulolijatele. Kogu valimisprotsess alates tulemuste salvestamisest mälupulgale ja selle viimiseni valimiskomisjoni kätte kuni nende andmete kiire hävitamiseni jätab mulje, et kogu protsessi saab keegi kusagilt mõjutada, samas puudub avalik kontroll selle üle, kas valimistulemuste kokkuvõtmine ja edastamine ikka on turvalised. Rääkimata manipulatsioonide võimalustest vanadekodudes või elukutseliste mittevalijate “hääletamise” korraldamisest.
Kas valimistulemusi võidakse võltsida? EKRE-l pole selles osas mitte mingeid illusioone – jah, võidakse, ja kindlasti seda ka tehakse. Esiteks näitab seda kogu valimiskampaania selge EKRE-vastasus, kus kogu kartellimaastik on koondunud rahvuskonservatiivide vastu, kelle võimulepääsu ei taheta mingil tingimustel. Nende tulemust püütakse igal võimalusel veidigi väiksemaks kujundada, alates uuringutega mängimisest ja lõpetades kandidaatide alusetu laimamisega.
Teiseks aga on kogu valimiste korraldussüsteem suuremal või vähemal määral võimuerakondade mõjutada ja vähimagi kahtluseta kasutavad nad ära igat võimalust, seda kasvõi EKRE-vaenulike inimeste kaudu. Kui näiteks Karoli Hindriksi sugune inimene, kes oli ühe provokatsiooni vahendaja, satuks valimissüsteemis olulise ametniku rolli, siis võib sajaprotsendiliselt kindel olla, et kui ta ise tulemusi EKRE kahjuks võltsima ei hakka, siis pigistab ta kohe kindlasti silma kinni, kui märkab kedagi seda tegemas. EKRE-vastaseid ja võimutruusid ametnikke on ilmselt kogu korraldussüsteem täis.
Eestis on kombeks küsida – kas te siis tõesti oma riiki ei usalda? Siinkohal võib julgelt vastata – jah, ei usalda, ja me arvame, et riigivõim on täiesti võimeline võltsimisi korraldama! Sest kogu see pikk EKRE-vastaste provokatsioonide jada, mille on heaks kiitnud peaminister ja teised ministrid (või pole nende korraldajaid hukka mõistnud) ning mille on meedia võimendanud, lubab täiesti kindlalt väita – kui nad piltlikult võttes sigatsesid EKRE meeleavaldusel ja Stroomi rannas, siis miks mitte ka valimiskomisjonides?