27.02.2019
Erakond Isamaa peab sõna otseses mõttes seda plakatiga välja näitama, et keegi ikka usuks nende isamaalisust, mida muidu kusagilt ei paista.
Enne valimisi tuleb veel kord rääkida Isamaast. Sellest suure algustähe ja kustunud isamaalisusega erakonnast.
Ühiskonnauuringute Instituudi tellimusel läbi viidud Norstati uuring näitab erakonnale Isamaa 9-protsendilist toetust, mis tekitab rea küsimusi.
Mõistagi puudutab esimene küsimus üldse Norstati metoodikaid, sest nende avaldatud tulemused on ikka väga kummastavad. Näiteks 17. veebruari seisuga annaks oma hääle Reformierakonnale koguni 30,5 protsenti valijatest, järgneb Keskerakond 21,5 ja Eesti Konservatiivne Rahvaerakond 18,8 protsendiga.
Selle tulemuse teeb küsitavaks just Reformierakonna kõrge ja Keskerakonna madal protsent. EKRE on oma toetusega rahul, aga sama uuringu järgi käis temagi korra 13 protsendi peal ära. Aga numbrid numbriteks, jutt on Isamaa tõusust.
Väga tõenäoline on, et Isamaad hoiavad üleval tuntud nimed omavalitsustes üle Eesti. 2013. aasta kohalike valimiste eel koondas IRL enda nimekirjadesse suurel hulgal omavalitsustegelasi, kes püsivad seal tänaseni ja teevad kohapeal suure töö ära.
Miks aga peaks tavaline valija ikka veel Isamaad eelistama? Ei maksa unustada, kui pikalt on Isamaa oma eellastega valitsuses istunud – nad on sisuliselt kaasa teinud kõik Kesk- ja Reformierakonna sigadused! Nende jälg on nii kooselueluseaduses, rändepakti heakskiidus, Danske afääris, sisserände suurendamises kui ka kõigis teistes Eesti elu alla viinud otsustes, sest nad on lihtsalt alati olnud valitsuses ja isegi näiliselt vastu olles lasknud kõigel sellel juhtuda. Ehk siis – sigadused saavad sündida, kui head inimesed on lihtsalt vait. Seda eeldusel, et Isamaas on head inimesed.
Ilmselt lisab Isamaale populaarsust see poosetamine, mis praegu on lahti näinud – erakond üritab ennast rahvusmeelse ja konservatiivsena näidata. Nad tegid võimsa show` rändepakti vastu olles, aga lasid sellel ikkagi läbi minna ning istuvad lõpuni vasakvalitsuses. Belgias näiteks lahkus flaamide rahvuslik partei protestiks rändepakti läbisurumise vastu koalitsioonist – meie Isamaal selleks selgroogu ei jagunud.
Tegelikult on IRL-Isamaa kogu eelneva Riigikogu ametisoleku aja jooksul hääletanud praktiliselt kõigi muudatuste poolt, mis lihtsustavad sisserännet, ja läinud kaasa kõigi algatustega, mis annavad vabamad käed globalismile ja multikultuursusele. Immigratsioonivastasus ilmus Isamaa seisukohtadesse alles mullu sügisel, aga ikkagi ei teinud nad rändepakti vastu peale sõnade mitte midagi. Miks peaks uue Riigikogu valimise järel midagi muutuma?
Praegu kogub Isamaa oma libaisamaalisusega taas hääli, et rahvuslikult meelestatud inimeste häältega parlamenti purjetada. Juba on kuulda endise koalitsiooni jätkamisest, kuhu kuuluksid sotsid ja Isamaa ning juhtoinaks siis vastavalt tulemusele kas Reformi- või Keskerakond. Ja siis jätkub täpselt sama jant, mis on siiani kestnud – Isamaa istub valitsuses, unustab momentaalselt oma rahvusluse ja isamaalisuse ning kirjutab laiali žestiga alla igale rahvusriiki lammutavale dokumendile. Nii nagu on ta seda siiani teinud.
Eesti valija ei tohi astuda taas samasse ämbrisse, kus ta on siiani kolistanud, kui valib Riigikogusse tagasi Isamaa. Nimemuutus IRL-ist Isamaaks, näiline loobumine respublikaanlusest ja naasmine Isamaa lätete juurde on puhas silmamoondus, sest erakond ise pole sisemiselt puhastunud. Neile on endiselt tähtis võim võimu ja raha pärast ning seetõttu võeti enne valimisi kameeleonina uus värv, padupunasest ja vikerkaarevärvilisest sinimustvalgeks, et pärast 3. märtsi taas globalismivärvidesse riietuda.
Iga rahvusmeelne valija peakski mõtlema mitte Isamaa praegustele sõnadele, vaid nende aastatepikkustele tegudele. Isamaad valides saab järgneda ainult seesama stagnaaja tiksumine ja seejärel spurt europrovintsi suunas. Igaüks, kes soovib rahvusriigi säilimist ja tugevnemist, peab hääletama Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna poolt!