Kurvad tähtpäevad – kas kannatanute mälestamine või poliiteliidi säramine?

Tulemas on kaks karmi ja kurba tähtpäeva – 9. märtsil möödub 75 aastat märtsipommitamisest ja 25. märtsil 70 aastat märtsiküüditamisest.

Uued Uudised avaldasid täna ühe küüditatu vihase kirja, milles ta süüdistab riigivõimu küüditatute unustamises ja mis veelgi hullem, nende kannatuste ignoreerimises. See jutt vastab kahjuks täiesti tõele.

Lihula mälestussamba üritusel mullu septembris rääkis üks Sinimägedes võidelnud mees sellest, kuidas neist on saanud mingid vapiloomad, keda üritustel näidatakse, kuid kellele sõna eriti anda ei taheta. Kõneleja oli ühel sellisel nomenklatuuri üritusel kuulnud otsest väljaütlemist, et pole vaja neid vanamehi lolli juttu ajama lasta. Üha rohkem räägitakse sellest, kuidas tegelikud võitlejad on tõrjutud ja paljudel mälestusüritustel käivad päevapoliitikud ennast võõraste sulgedega ehtimas – kuid EKRE üritusel said need eakad sõjamehed taas vabalt rääkida.

Suuresti on ka küüditamispäevad muutumas kohtadeks, kus tegelikud kannatajad on pealtvaataja rollis, nad süütavad nukralt oma küünlakese, mälestavad võõrsile jäänuid ja lähevad koju, südames kurbus. Poliiteliit aga särab, asetab pärgi, süütab küünlaid, peab kõlavaid, kuid emotsioonituid kõnesid, kaamerad surisevad ja populaarsus kerkib, peamiselt nende kaudu, kes pole kunagi võõrvõimu tundnudki ja peavad poliitikute näitemängu siiraks.

Kuna keegi tahab sellele kindlasti vastu vaielda, siis toome välja ka faktid. Sinimägede tähtpäev pole enam ainult Saksa poolel Eesti eest sõdinud meeste mälestusüritus, vaid Ratase vasakvalitsus on sellest teinud kõigi Teises maailmasõjas langenute mälestamise – austusega meenutatakse ka okupantide punasõdureid. President Kaljulaidi, peaminister Ratase ja kindral Terrase algatusel hakkasid kaitseväe kaplanid ka pronkssõduri juurde viima pärgi lindiga “Eesti rahvalt!” Eks see langeb ühte kaljulaidiliku sooviga, et eesti rahvas oleks ka mustanahaline ja venekeelne!

Möödunud aasta küüditamispäeva öösel peksid paduputinistid jalgadega küüditatute mälestusküünlaid, kuid sel teemal sõna võtnud Jüri Ratas keeldus selles nägemast okupantide sigatsemist ja lõpptulemusena mõisteti otsestele vaenlastele karistus purjuspäi huligaanitsemise eest. See oli riiklikul tasemel küüditatutele näkku sülitamine ja eks seetõttu Ratas ka võimule jäämiseks vajalikud eestlaste hääled kaotas.

Pärast seda, kui Eesti Euroopa Liitu astus, pole esikohal enam omad, eesti rahva väärtused, vaid Lääne-Euroopast sisse veetud haisev kraam. Ehk siis meeldib poliitikutel rohkem rääkida kolonialismi tagajärgedest Aafrikas (millesse meie pole segatud), kui jätkuvast okupatsioonist Eestis (mida esindavad Yana Toom ja “surematu polk” 9. mail).

9. ja 25. märtsil teevad kartellipoliitikud taas kurva näo pähe ja lähevad pidama oma õõnsaid kõnesid, et järgmisel päeval küüditatutele kasvõi sotsiaalministeeriumis näkku sülitada ja uusi küüditamisi ette valmistada – eks ikka Araabiast, Ukrainast ja Aafrikast siia ja Eestist Soome.