25.03.2019
Küüditamisoht pole ka tänasest Eestist kadunud – “kodanlikud natsionalistid” ehk rahvuslased on ju endiselt alles.
Täna möödub 70 aastat ühes traagilisemast sündmusest Eesti ajaloos – 1949. aasta märtsiküüditamisest, mille valu ei saa ja seda ka ei lasta siiani vaibuda.
Praegu käib teles saade “Kaks kanget Sovetistanis”, mille ühes osas käisid Kristjan Jõekalda ja Teet Margna Kasahstani Steplagi laagris. Seal võis näha küüditamisvagunit, millesugustega tuhandeid inimesi külmale maale veeti – puunarid ja “petška” ehk raudahi keset vagunit. Ja väike barakihoone, kuhu majutati mitusada inimest, kuid korraga pole nad sinna mingil juhul ära mahtunud – magati ja käidi tööl kordamööda.
Stalinlik režiim küüditas miljoneid, nii Balti kui ka Põhja-Kaukaasia rahvaid, volgasakslasi, krimmitatarlasi ja meshetitürklasi, sageli kogu rahva. See oli tohutu genotsiid, mille osadeks olid nii holodomor kui ka Gulagi süsteem.
Kahjuks ei tee Eesti riik küüditatute valu leevendamiseks enam midagi. Möödunud aastal peksid kõige ehtsamad küüditajate hingesugulased mälestusküünlaid jalaga, justiitssüsteem aga võttis seda purjus inimeste huligaansusena – uskuge, need putinlikud jätised teadsid täpselt, mida tegid!
Alles möödus 75 aastat märtsipommitamistest, mis tegid maatasa Narva, suure osa Tallinnast, Tartust ja teistest Eesti linnadest. Seda tegid needsamad punaarmeelased, kus valvasid igat küüditamisvagunit ja ajasid rahvast taludest raudteejaamadesse kokku. Neid austatakse iga aasta 9. mail jõuliselt ja viimati viisid kaitseväe kaplanidki neile pärja sildiga “Eesti rahvalt”. Kas võib veel suuremat küüditatutele näkkusülitamist olla?
Eesti ühiskonnas pole mingit sidusust ja lõimumist oodata, sest meil on kaks kogukonda, kellest ühe jaoks Tallinn okupeeriti, teise jaoks vabastati. Riigivõim on püüdnud neid lepitada, kuid paraku eestlaste arvelt.
Eesti poliitikasse on ilmunud Kremli-meelsed, kes õigustavad Krimmi okupeerimist – ja sealsel poolsaarel on kordumas krimmitatarlaste uus küüditamine, sest neid surutakse juba igati maha, ja ilmselt pole kaugel see aeg, mil krimmitatarlastele kordub 1945. aasta.
Küüditajad on taas ilmunud ka eestlaste sekka – Reformierakonna liige Eero Merilind ütleb: “Isegi kui praegu Eestis toimuvat püütakse meile pähe määrida demokraatia sildi all, on väärtused olulised ja kas ei ole teatud väärtused veel olulisemad kui demokraatia.”
Pange tähele – Merilind ütleb, et “teatud väärtused on olulisemad kui demokraatia”! See tähendab, et mingite ideoloogiliste ja poliitiliste “väärtuste” sildi all võib tema arvates demokraatiat hävitada! Kindlasti mõtlesid täpselt sama moodi küüditajad – “kommunismiväärtuste” nimel võib demokraatia kirsadega surnuks peksta.
Eks ole ju ka üleskutsed kõrvaldada rahvuskonservatiivid valitsuskõnelustelt omamoodi küüditamissoov – ühiskonnast tuleks uusküüditajate arvates küüditada tänased “kodanlikud” natsionalistid ehk praegused Eesti rahvuslased. EKRE küüditamist nõuab ju praktiliselt kogu “salliv ja sõbralik Eesti”! Tarand lubas samuti “kodanlikele natsionalistidele” taas kuklalaske ja juunikommunistide ideelised järglased sotside näol istuvad valitsuses!
Küüditamise häirekellad löövad taas. Kui Eesti ühiskond on on valmis ühiskonnast kõrvaldama “ideoloogiliselt sobimatud”, siis pole kaugel aeg, mil rahvuskonservatiive ka tegelikult vanglatesse kuhjama hakatakse, nagu kord vapse. Või siis suletakse nad juunikommunistide käekirja järgi laagritesse. Aga meie ei lase seda teha, me võitleme ja hakkame vastu.
Uute Uudiste juhtkiri suundus küll 70 aasta tagustest aegadest liiga tänasesse päeva, aga kahjuks on asjad nii, et neidsamu “kodanlikke natsionaliste”, keda rahvusluse pärast 1949. aastal küüditati, valmistutakse ka täna vaimsetesse ja ilmselt ka füüsilistesse Gulagidesse saatma!