29.03.2019
Marss rassismi ja fašismi vastu Londonis – kui loosungid ära võtta, võiks seda pidada ka neonatside või Antifa aktsiooniks.
Kuigi rassism peaks tähendama halvustavat vahettegemist nahavärvi järgi, joonestub liberaalses demokraatias üha enam välja see, et valgete vastu suunatud viha pole rassism.
Sotsiaalmeediakeskkond Facebook teatas, et keelustab valget rahvuslust ja separatismi propageerivad grupid ning avaldused. Keeld hakkab tulevast nädalast kehtima nii Facebookis kui ka selle sõsarkeskkonnas Instagramis, vahendab ERR.
Siit tekib esimene küsimus – kas must rahvuslus on lubatud? Kui näiteks Lõuna-Aafrika Vabariigi bantud kutsuvad valgeid tapma? Või Rwanda hutud tahavad taas tutse matšeetedega peajagu lühemaks teha? Ja kas mustal ja valgel rahvuslusel vahet tegemine polegi Facebooki arvates rassism viimaste vastu?
“Valge rahvusluse ja separatismi kohta keeld varem ei kehtinud, sest neid käsitleti iseseisvusluse ühe vormina. Nüüd teatab Facebook, et valge rahvuslus on lihtsalt rassismi sünonüüm, millel pole mingit pistmist rahvusluse muude vormidega, näiteks šotlaste või baskide võitlusega riikliku iseolemise eest.”
Kas on nüüd ERR midagi valesti mõistnud või sogab Facebook, aga need kaks lauset on vastuolus. Väidetavalt olevat valget rahvuslust ja separatismi seni käsitletud iseseisvusluse vormina, valget rahvuslust nüüd enam mitte – nüüd on see rassism. Kuidas mahub sellesse konteksti lause, et valgel rahvuslusel pole mingit pistmist šotlaste ja baskide iseseisvusvõitlusega, kui keelatakse ka separatismi propageerivad grupid?
Sogamine kogu sotsiaalmeedia keelu ümber näitab, et tegu on taas hapniku kinnikeeramisega rahvusmeelsetel, immigratsioonivastastel ja konservatiivsetel jõududel ja seda enne Euroopa Parlamendi valimisi. Sellega seondub ka sel nädala europarlamendis vastuvõetud resolutsiooni nn afrofoobia keelustamise vastu ehk “Aafrika päritolu inimeste põhiõigused”, mis on taas ühe rassi selge esiletõstmine ehk toetus Aafrika ülekolimisele Euroopasse. Seejuures on põhirõhk Mustal ehk Sahara-tagusel, mitte aga Araabia-Aafrikal.
Arvata võib, et nüüd algab Facebookis suuremat sorti “valge rassismi” väljajuurimine, kusjuures teised saavad edasi tegutseda ja nahavärvi järgi vahet teha. Rändepakti viljad küpsevad üha suuremaks ja ilmselt pannakse peagi keelatud separatismi mõiste alla ka Euroopa Liidust väljumine.
Täiesti kindlalt laiendatakse valge rahvusluse mõiste varsti ka näiteks eesti rahvusluse vastu – kogu senini praktika näitab, et mitte miski ei lõpe ainult mingi Uus-Meremaa mošeetulistaja ohjeldamisega, vaid selle alla pannakse üsna pea ka lause “Eestlane olla on uhke ja hää…”
Suurem tsensuur sotsiaalmeedias näitab uut pealetungi demokraatia vastu Euroopas ja laiemalt kogu maailmas. Põhjendatagu seda mistahes õilsate loosungitega – iga uus keeld on neomarksismi uus noahoop liberaalse demokraatia ribide vahele. Demokraatia tähendab vabaduste laiendamist, praegu aga kärbitakse neid oluliselt.
Demokraatia peatset hukku näitab ka see, et Lääne inimesed ise nõuavad demokraatia piiramist – ja see on niiditõmbajate tohutu saavutus. Rahvas on pandud uskuma, et nende vabaduste piiramine ongi vajalik, et takistada näiteks vihakõnesid “rahvavaenlaste” suust – võtke meie vabadus ja õigused, aga toppige nende suu kinni!
Inimesed, see on juba läbikäidud tee, ja seda 1930. aastate Nõukogude Liidus, kus “töötav rahvas nõudis kulakute, pursuide, kodanlike natsionalistide ja rahvavaenlaste karmi karistamist ja sai omale Gulagi! Nüüd nõuab sedasama samal proletaarsel moel Euroopa kõrgharitud tehnokraat – see on totalitarismi tohutu võit!
Pole vist mõtet heietadagi, et täiesti ühepoolsete antidemokraatlike sammudega suunab Euroopa iseennast verise kodusõja suunas, mis lähtub ennekõike kogu maailma migratsiooni suunamisest Euroopasse. Selle lõpetamise ainsaks võimaluseks on demokraatia reeglitest lähtuv vastupanuliikumine.