02.04.2019
Demokraatlik ühiskond ei keela vähemuste tavaõigusi, kuid ei luba neil ka saada pretensioonikaks, räuskavaks ja lõputuid vabadusi nõudvaks priviligeeritute grupiks.
Kuigi EKRE süüdistatakse demokraatia ohustamises, on tõeline oht juba pikemat aega lähtunud vasakliberaalsest väärdemokraatia käsitlusest.
Olete näiteks märganud, kuidas Eesti põhiseadust rõhutatakse siis, kui on vaja esile tõsta kõigi nii eestlaste ja muulaste, kodanike ja migrantide, enamuse ja vähemuste võrdsust, kuid keegi tundu justkui enam mäletavat, et Põhiseaduse järgi loodi Eesti riik eestlaste, selle rahva keele ja kultuuri säilitamiseks. Või nagu on targad mehed öelnud – Eestit on riigina vaja ainult eestluse hoidmiseks, kõigeks muuks sobib europrovints paremini.
Üheks demokraatia kohitsemise vahendiks on saanud vähemuste õiguste esiletõstmine, mis on oluliselt hakanud pärssima enamuse huve. Samas on ilmselge, et vähemustele tuleb demokraatlikus ühiskonnas tagada inim- ja kodanikuõigused, kuid neid ei tohi tõsta pjedestaali kõrgemale astmele ja nende pretensioonikas oma ego kergitamine ei tohi kunagi saada inimõiguseks.
Näiteks peab poliitiline vähemus leppima sellega, et tal on piiratud võimalused riigi seadusandlust mõjutada – EKRE on seda kogu aeg oma nahal tunda saanud, ning aeg on sellega harjuda ka sotsidel, ja isegi Reformierakonnal. Väiksem poliitiline jõud saab esile tõusta läbi kompromisside ja kokkulepete ehk nii, nagu tegid sotsid seda valitsuses ühe väikepartnerina.
Kui valitsusest välja jäädakse, pole mingit mokakobinat, et sotsiaaldemokraatlik ideolooogia ei saa riigilt tuge – seda saavad enamusel põhinevad maailmavaated. Demokraatlikud instrumendid tagavad väiksematele poliitilistele jõududele suurema või väiksema mõjutusõla, kuid mitte tingimata oma tahtmiste läbisurumist.
Eesti poliitikamaastikul ongi hakatud liiga palju karjuma vähemuse kõrvalejäämisest – aga see ju ongi demokraatia, kus kümnest seitse saavad oma tahtmise ja kolm peavad oma aega ootama. Üha leviv libademokraatia käsitlus aga on asunud nõudma, et need kolm peavad kõigepealt oma tahtmise kätte saama ja seitse peavad suuremeelselt tagasi tõmbuma.
Sama kehtib ka kõigi muude vähemuste kohta. Kui homoseksualiste on ainult viis protsenti elanikkonnast, siis kehtivad neile taas kõik inim- ja kodanikuõigused, mille alla abiellumis- ja lapsendamisõigus ei käi. Ühiskond peaks tagama, et nad saavad koos elada ja käsikäes turvaliselt ringi käia, kuid seadusandlus, mis neile enamat lubaks, sõltub ühiskonna kokkuleppest, mitte nende ihade inimõigusteks kuulutamisest. Kui kokkulepet ei ole, nagu praegu kooseluseaduse rakendusaktide puhul, siis elavad geid endistviisi edasi ja pole midagi hullu lahti!
Mistahes vähemus peab leppima sellega, et nende üldõigustest väljapoole jäävate õiguste ja vabaduste üle otsustab enamus, ja see ongi demokraatia. Vähemus ja enamus ei saa demokraatias kunagi igas küsimuses võrdsele tasemele tõusta, veel vähem tohivad vähemuse huvid olla esiplaanil. Eestis see kahjuks seda teed läheb, ja Lääne-Euroopas see nii juba ongi.
Eestis ei piirata demokraatiat, vaid seatakse see normaalsetele rööbastele – iga vähemus saab nautida normaalset elu, kuid ta ei saa olla enamuse kätel kantav ja hellitatav, tema poolt ülalpeetav ja poputatav. Räuskavatele ja oma ihade vastuvaidlematut täitmist nõudvatele vähemustele saab koha kätte näidata ka täiesti demokraatlike vahenditega.