04.04.2019
President Kersti Kaljulaid riiklike teenetemärkide üleandmise üritusel.
President Kaljulaidi kõne Riigikogus oli vastuoluline, kõikudes temale omastest tühjadest sõnadest Eesti ja eestluse kohta otseste Brüsseli asehalduri ütlusteni.
On ju tore, kui president teatab, et me peaksime olema konservatiivid, kuid tema tõlgendab konservatismi oma arusaama järgi ja kindlas hetkekontekstis. Ehk siis soovib riigipea pigem konservatiivsust selles, et keegi ei puutuks õigusriigi põhimõtetele osaliselt jalgu jäänud riiklikku süsteemi.
“Sellepärast peame olema siirad oma olukorra hinnangutes ja kõik koos ausalt otsima Eestile parimat tulevikku. Kõik koos, kõikide Eesti inimeste jaoks, kõikide eestlaste jaoks ja kõikide teiste jaoks, kes ka Eestit kalliks peavad,” rääkis president. Jällegi kordab riigipea justkui üle, et Eesti on kõigi jaoks, lisades eestlastele ja Eesti inimestele ka kõigile teistele – ärge te eestlased mõelge, et see riik on vaid teie oma!
On täiesti mõistmatu, miks luges president täies pikkuses ette Eesti põhiseaduse 12. paragrahvi, mis ütleb, et kõik on seaduse ees võrdsed. “Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel,” loetles Kaljulaid.
Tegelikult pole järele mõeldes selles siiski midagi mõistmatut – selline otsene seaduse vahendamine saadikutele, kes seda niigi teavad, on selge sõnum rändepakti kontekstis. Millegipärast ei taha president kunagi lugeda sõnu preambulist Eesti riigi kohta: “mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade” – see ei läheks kokku tema varasemate sõnadega, et eestlane võib olla igaüks.
Päris pikalt peatus president sõnavabadusel, tsensuuril, ajakirjandusel ja oma tööle pühendunud inimestel, kuid kõiges sellest kumas läbi viide kellelegi, “kelle nime ei nimetata”, kui parafraseerida Rowlingut. Kaljulaid tunnistas, et Eestis on väärtuste kriis, kuid rünnaku suunas ikkagi rahvuskonservatiivsete väärtuste vastu, kuigi konflikti on tekitanud pigem “euroopalike väärtuste” kontrollimatu sissevedamine ja pealesurumine.
“Siiski peame mõtlema, miks on nii, et kuu pärast valimisi tunneb suur osa inimesi, nagu oleks midagi meie ühiskonnas katki tehtud? Mingid justkui kokku lepitud piirid ei kehti enam. Ja küsimus ei ole maailmavaatelistes seisukohtades, vaid tihtipeale elementaarses viisakuses ja lugupidamises. Lugupidamises üksteise ja rahva vastu,” jutustas president.
Tahaks väga loota, et riigipea pidas silmas ühe erakonna laustõrjumist, mis on inimesi vihastanud – sellest rääkis ka Rein Veidemann. Presidendi mõttemaailma tundes aga võib eeldada, et pigem mõtles ta just täiesti vastupidist.
Õige oli riigipea jutt maaelust ja sotsiaalsest tõrjutusest, kuid see ju ongi selle riigi probleem, mille me oleme tänaseni selliseks ehitanud. Ülekordamine, et miski on valesti läinud, ei paranda midagi, eriti kui president ei tundu tahtvat mingeid muudatusi, vaid soovib “peenhäälestamist”.
Need poliitilised jõud, kes on president Kaljulaidi kõnest alati portsu innustust saanud, said seda nüüdki juurde; need, kelle jaoks on temasõnad euroametniku ümmargune jutt, said lihtsalt oma arvamusele täiendavat kinnitust.