10.04.2019
Urmas Espenberg Arvamusfestivalil Paides
Mida häbiväärsem on elu, seda kramplikumalt klammerduvad Eestigi peavoolu heaolutsevad väikeliberaalsed jätised ja poolsotsialistlikud žurnalistid iga rändrahnu ja muu tühise külge.
Kõiksugu limuskid kipuvad hästi kleepuma kas lühemate tähekombinatsioonidega nagu EAS, ERR, EKL, EAL, KIK, IÕK, EASS, KSK, KULKA või pikematega nagu Innove, Avatud Sorose Fond. Ja jäävad sinna nisade otsa igavesti: ükskõik kas uudishimust, saamatusest, allaheitlikkusest, sotsialismilembusest või sooja koha ihalusest. Fakt on aga see, et just selliste fondide ja fondikeste peremeeste suuniste järgi ning nendest sõltuvuses olevate subjektide poolt pannakse paika nn standardid – hea ja kurja tundmise puu, ehk see mis on lubatud ja mis mitte, see mis on ilus ja mis kole, kunst ja sõnnik, õige ning vale, jne.
Tekitasin nullindate alguses (17 a tagasi) furoori oma kirjanikudebüüdiga, avaldades romaanidiloogia „Tequila pööripäev“ ja „Otsin naist“, mis ehmatas toonaseid „paraadkirjanikke“ seksuaalsuse senisest vabameelsema käsitlusega. Sellegipoolest arvati teosed ilukirjanduseks ja need said saadavaks ning loetavaks kõikides lugupeetud raamatukogudes üle Eesti. Erootiliste sugemetega romaanid on tänapäeval nii tavaline kraam, et neid ei panda enam õieti tähelegi (olgu tegu välismaise Houllebecqi või kodumaise Rene Windiga).
Aeg-ajalt avastan aga üllatusega, et paljud peavoolu ajakirjanduse tindisolkijad on minu varajasse loomeperioodi miskipärast kõvasti kinni jäänud, nagu poleks uut perioodi olnud ega tulnud (näidend, mitu romaani ja essekogumikku, populaarteaduslik monograafia). Seda uut ei loeta, sellesse ei süüvita ja seda ei tahetagi käsitleda, sest siis poleks ju võimalust sildistada, iniseda, igavesti sigatseda, pihku itsitada, kirjanike tsunfti mitte vastu võtta või muidu nõmetseda. Peale nn lilla koalitsiooni otsust seadustada kahe mehe või naise vaheline seks ja kooselu, on seksuaalsuhetes veel õige vähe tsoone, mis normaalseid inimesi peaks šokeerima (pedofiilia, zoofiilia, nekrofiilia, intsest – kuigi välismaised sotsid pidid siingi edusamme tegema). Minu jaoks tuligi just siin ja sellepärast vastu paljuräägitud punane joon – edasi ei saa, ja edasi ei tohi! Ehk õnnestub ka nimetatud samasooliste seadus tagasi pöörata, sest kannatajateks on eeskätt lapsed ja noored.
Austatud liberaalse demokraatia isandad ja tema jüngritest žurnalistid. Kuigi haritust napib, palun siiski aru saada, paksult alla kriipsutada, tugevasti meelde jätta ning nüüdsest igavesti mällu taguda – kirjanikuroll ei segune eluga nii lihtviisiliselt nagu väikekodanlasest pisipürjeli ajuraasuke seda toodab. Nii nagu günekoloog ei suhestu otseselt oma ravitavate patsientide suguorganitega, ja teda ei tohi arstiabi andmise eest naeruvääristada, ei suhestu ka kirjanik otseselt oma romaanide teemade, tegelaste ja nende väljamõeldud eludega. Ehk nagu mainis juba Bartes, looming elab edasi oma elu, kui on kord juba autorist välja tulnud.
Vanasti olid meil kaunid kujundid ja müüdid: oli Valge laev ja toimus Laulev revolutsioon, me võitsime Rahvusraamatukogule kaablikraavi kaevates ja käsikäes Balti ketis seistes. Võitsime, sest meil oli julget idealismi, seda täna peavoolu teenrite poolt rämedaks populismiks sõimatud kaunidust, mis on asendunud euroglobalistliku punaroosa mögaga.
Pühapäeval 14. aprillil, kutsub üks pisut põrunud seltskond meid Laualukaare alla oma euroilast nõretavale manifestatsioonkontserdile, kus ei võidelda Eesti eest ja Eesti jaoks, vaid Eesti vastu. Ignoreerigem siis seda globalistlikku soigu ja asi vask. Laulgu omaette.
Kunagi pissis üks ülbe tüdruk Tartu kunstimuuseumi põrandale, teine riputas oma taiesel Martin Helme kaela roppuse, EAS vedas laiali hipsterite rohelist lögaplönni, elupõline ärmataja ja igavesti nätsu näriv THI on aga häbi pärast Lätti pakku pagenud. Rahvuskonservatiivid said valitsusse ja elu jätkub. Rahu, ainult rahu!