22.04.2019
Need on Brüsseli emissarid Eestis, mitte Eesti saadikud Euroopas.
Kui Eesti valija tunneb muret oma riigi saatuse pärast käimasolevas ülemaailmastumises, siis ei maksa oma häält anda ei sotsidele ega liberaalidele, vaid tasub hääletada ainult rahvusriikide EL-i eest võitleva EKRE kandidaatide poolt.
Peavoolumeedias on juba alanud deja vu ehk Marina Kaljuranna järjekordne ülesupitamine, lisaks kõlavad ülistuslaulud ülejooksik Raimond Kaljulaiule ning eurovasallidele Paetile, Ansipile ja teistele poliitoravatele, kes kõik sõidavad Strasbourgi Brüsseli, mitte Eesti huve kaitsma.
Kõik liberaalide ehk Keskerakonna ja Reformierakonna poolt saadetavad saadikud hakkavad Euroopa Parlamendis kuuluma ALDE ehk Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsiooni, kuhu läheb valituks osutudes ilmselt ka Kaljulaid. Sotsid aga suunduvad sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsiooni Euroopa Parlamendis.
Need fraktsioonid on täiesti Brüsseli-meelsed ning hääletavad truualamlikult kõige poolt, mida Euroopa Komisjon neile ette laulab. Kodumaale hakkavad nad kokku vedama eurodirektiive, Strasbourgis aga annavad rohelise tule föderaliseerimisele, rändepaktile ja teistele globalistlikele ettevõtmistele.
Oskab keegi nimetada midagi konkreetset, mida on Eesti heaks teinud Paet, Tarand, Padar, Kallas või veel keegi sellest euromeelsete kambast? Jah, mõne Eestile üürikese hetkekasu andva võidu nad on ehk saavutanud, kuid laias laastus viib nende tegevus Eesti suveräänsuse kaotamisele, Yana Toom esindab puhtalt ainult Kremli. Kõik nad aga on hääletustel mõnuga peksnud Ungarit ja Poolat, kes tahavad ka EL-i kuuludes ise otsustada.
Isamaa saadikud saavad olema Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsiooni liikmed. Kuigi ka Viktor Orbani Fidesz kuulub veel sellesse kampa, on tema tegevus peatatud ja “eurokonservatiivid” ongi sisuliselt euromeelsed (ehk lisandsõnaga konservatiivid), kellelt on samuti oodata vaid ustavust Brüsselile.
Eestis võib Marina Kaljurand lihtsale eestimaalasele tunduda mõnusa “babuljana”, kuid Euroopas ei hakka ta karvavõrdki Eesti eest võitlema, sest sotsid ei võitle Euroopa Parlamendis rahvusriikide EL-i eest, nagu ka mitte liberaalid – nende “kuldvasikas” on euroföderatsioon.
Sisuliselt on kõik peavooluerakondade ning satelliitide ehk Eesti 200 saadikukandidaadid Euroopa Parlamendis Eesti jaoks tühi null, sest nad ei aita ei meie põllumehi õiglaste toetuste saamisel (seda pole Eesti eurosaadikud siiani ära teinud) ega võitle ka muude meie kodumaad puudutavate asjade läbisurumise nimel meile kasulikul moel.
Küll aga võib kindel olla, et nad hakkavad hääletustel toetama aafriklastele privileegide andmist (vastuvõetud afroresolutsioon), migrantide kohustuslikku vastuvõtmist (rändepakt), rahanduse ja välispoliitika üleandmist liikmesriikidelt Brüsselile ja kiidavad heaks teisigi meie suveräänsust ohustavaid otsuseid.
Just sotsidele ja liberaalidele häält andes võib see kaotsi minna, sest erinevate hinnangute järgi võidavad Euroopa Parlamendi valimistel rahvuskonservatiivsed ja immigratsioonivastased jõud umbes 40% hääli ja hakkavad senisest tugevamini mõjutama Euroopa Komisjoni tööd. Siis oleks tõesti kahju sotsidele või liberaalidele antud häälest, millest Eestile pole mingit kasu, samas kui rahvuskonservatiividele antud hääl tugevdaks veelgi jõude, kes toetavad rahvusriikide EL-i.
Euroopa Parlamendi valimistel läheb õigesse kohta vaid EKRE-le antud hääl, sest see läheb suveräänsele Eestile rahvusriikide EL-is.