27.05.2019
ERR edastab ideoloogiliselt kallutatud uudiseid, mis rahvusringhäälingu puhul on lubamatu.
Peavoolumeedia on juba mõnda aega kritiseerinud Varro Vooglaiu algatust, kes nõuab ERR-i konservatiivseid saatejuhte – aga elu näitab, et see nõudmine on päris päevakohane.
Pühapäevaõhtune ERR-i ülevaade valimistest Euroopas näitas, kuidas rahvusringhäälingu reporterid üritavad ikka võtta vestluskaaslasteks EL-i liberaalseid toetajaid. Näiteks Suurbritannias oli tugevaim tegija Brexiti partei, aga sellest räägiti vaid teise kanalite kajastust kasutades negatiivse varjundiga, hinnanguid toimuvale andsid vaid euromeelsed tegelased, sealhulgas üks eestlasest politoloog.
Sisuliselt puudus objektiivne hinnang sellele, miks on oodata konservatiivide edu, mis on nende populaarsuse taga ja mis saab nende tõusu järel edasi – kui seda küsimust puudutatigi, siis selge vastikustundega ja fakti pisendades. Pidev sõna saatejuhtide suus oli “paremäärmuslased”.
Väga domineerivaks on saanud reporterite komme, et neutraalse tausta loomise nimel antakse sõna ka üksikutele konservatiivide valijatele, kes lubavad hääle anda mingil kõrvalisel põhjusel, ja nendegi seas pole tavaliselt aktiivseid pooldajaid. Itaalias lasti ühe inimesel öelda, et ta hääletab Salvini poolt, muidu aga käis mäng teises väravas, kusjuures taustana räägiti vastuoludest kahe valitsuspartei vahel.
ERR-i reporterid ei kutsu kunagi rääkima mingeid politolooge, kes tooksid esile Itaalia, Poola või Ungari valitsuste positiivseid tegemisi. Meeles on üks “Välisilm”, kus Johannes Tralla oli Itaalia majandusest rääkima kutsunud Itaalia majandusprofessori, kes oli juba enne Lega ja Viie Tähe Liikumise võitu nende vihane vastane – mõistagi saadi sealt vajalik uut valitsust kritiseeriv seisukoht. Teise eksperdi, ameeriklasega, Trallal tookord nii hästi ei läinud, sest too kippus Trumpi ka kiitma.
On arusaadav, et euromeelne ERR esindab ja eelistab euromeelseid, kuid nii kujundataksegi kallutatud pilt ja inimesed pannakse mõtlema, et kõik Euroopas on Brüsseli-kiitjad. Kui võtta arvesse, et näiteks Ungaris oli üliedukas Fidesz, siis kui ERR läheks sinna ning küsitleks ainult euromeelseid vasakparteisid, kes said kokku vaid viiendiku häältest, siis luuakse küll riigist toimuvast vale pilt.
Kogu ERR-i kajastus nii välismaalt kui ka Eestist lõi positiivse fooni ainult euromeelsetele, konservatiivide edu vaadati kõrvalekalde või siis Brüsseli tegematajätmiste viljana – ikka vana demagoogide võte, et meie omad valivad tarkusest, vastaste toetajad aga on kas ära petetud või elus pettunud.
Ometigi lipsas seekord valimiskampaaniasse sisse ülestunnistus, et Euroopa võimueliit olevat kaks korda rahva reetnud – esimesel korral 2007. aastal alanud majanduskriisis (sealhulgas Reformierakond, kes eesti rahva hülgas), ning teisel korral rändekriisi aegu, mil otsuseid tehti Merkeli kombel üksi ja need olid valed.
Aga midagi oli ju vaja üles tunnistada, sest konservatiivsete jõudude esilekerkimisele pidi ju mingi mõistliku seletuse andma – “populistid lollitasid rahva ära” olnuks liiga naiivne.
Eesti rahvusringhäälingu eurovalimiste kajastus kulges seegi kord üheülbaliselt ega andnud vastuseid, miks valija just nii otsustas – liiga palju oli tegemist tähelepanu kõrvale juhtimisega tegelikult toimuvalt.